Mis tunne on muuta kellegi elu?

Mikrotasandil muudame me kõik teineteise elusid iga päev, loomulikult. Aga mis tunne on muuta kellegi teise elu paremaks? Tuua kellegi elusse märkimisväärne positiivne muutus? Ma ei pea silmas kellelegi õlle välja tegemist, pigem on jutt pikemaajalisest kasust:) Kui ma mõtlesin siin ükspäev sellele, et mis kasu on teistel inimestel olnud minu eksistentsist, siis mõtlesin ka sellele, et need momendid, kui olen suutnud kellelegi teisele kasulik olla, on tegelt ühed lahedamad. Positiivne tunne hinges, selline omamoodi mõnus rahulolu. Selline tunne, et nii peabki. Õige tunne. AIESEC on muidugi läbi ja lõhki inimeste arendamise organisatsioon ja selle läbi saab paljusid elusid mõjutada läbi ühe või teise tegevuse. Raskem on hinnata enda kasutegurit olles kellelegi mentoriks, kuna mentee saavutab oma edu siiski eelkõige ise.

Ent siin Dubais rohkem kui eales varem olen tulemuslik olnud meie international internship teenuse müümisel - üks kõige otsesemaid viise, kuidas saan kellegi elu muuta. Üks noor inimene kuskil X kohas teisel pool maakera saab vapustava kogemuse tänu minu tööle. Ja tema elu muutub (tõenäoliselt positiivselt) igaveseks. Nüüd aasta viimasel päeval lähen lennujaama vastu ühele järjekordsele noorele, ameerika tütarlapsele, kes saabub Dubaisse elama-töötama üheks aastaks. Omal moel toob see mingi annuse uhkust ka hinge, et "tänu minu tööle". Samas on see selline hea tunne, et minu tegevusest on kasu. Sellest saan ka hea annuse motivatsiooni oma töö paremaks tegemiseks. On hoopis midagi muud teha missioonitundlikku tööd kui niisama palga jms nimel. Sama moodi on vinge töötada projektide kallal, mille juures on ette näha kõiki lahedaid positiivseid muutusi, mida see kaasa endaga toob. Tegeledes siis vastutustundliku ettevõtluse või inimpotentsiaali arendamisega. Arvan, et iga inimene tahab end tunda vajalikuna ning tunda, et tema pingutustest on kasu ühel või teisel moel. Hetkel ka sellised mõtted peas, et peale Dubaid läheks töötaks mõne maailmaparandaja juures (üro, unesco, world food programme, oxfam vms) mõnda aega.

Ammu teada ütlus, et andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm. Usun, et peab paika.

Eile sai välja ostetud ka lennupilet Bahreini. 18ndal jaanuaril lendan järjekordset naaberriiki uurima mõneks ajaks :)

Järgmine kord järgmisel aastal. Head uut aastat!

Pildil oma võitluskaaslase Aliga.

Dubai ime

Maailmas on palju juttu "Dubai imest". Kuidas mahajäänud kõrberiigist on saanud vinge keskus, mis kasvab enneolematu kiirusega. Eestis olles ma sellest palju kuulnud pole, ent olen üllatunud kui paljud muud maalased teavad selle kohta ja uurivad värki. See Dubai fenomen on muidugi huvitav ja peab tegijtele ka kiitust avaldama. Loomulikult ilma naftata poleks siin endiselt midagi, ent sellest hoolimata on areng on hästi läbimõeldud ja vinge. 60ndate lõpus, kui nafta leiti, elas siin ca 250 000 inimest. Täna ca 4,5 milli ja kasvab hirmsa kiirusega. Ma ei oska öelda, kui palju teile võiks see Dubai lugu ja tulevikuvisioon ning strateegia huvi pakkuda. Ent näiteks siin 2 pilti siis. Dubai aastal 1991 ja 2005. Vahe on märgatav.

Jõul

Kui kunagi otsustasin, et jään jõuluks siia, et kogeda jõule ka mujal kui Eestis (kus olin veetnud kõik eelnevad), mõtlesin, et palmidemaal on kogemus ehk teistsugune, omamoodi lahe. Chill & grill stillis ehk. Tõsi - ilmad on vinged, nagu Eesti suvi (vaata pilte, tehtud eile, 24.12). Ent jõulutunnet pole kuskilt võtta siin! Ei seda jõulude eelsel ajal (kuigi kodus on (kunst)jõulukuusk, ehted ja teinekord jõulumuusikagi) ega eile, jõululaupäeval. Kogu see jõuluvärk tundub siin selline võlts. Eriti kui heidad pilgu aknast välja, siis on kõik kadunud. Kummaline asi see "jõulutunne". Pole ju tegelikult olemas sellist asja, see on väljamõeldis, meelepete. Aga näe, ometi tunneme seda. Ja kui sain kodustelt kaardi, mis sisaldas armsaid sõnumeid, siis läks ka hing kuidagi härdaks ja tuli suurem koduigatsus peale. Nagu paljude asjadega elus, et millegi väärtusest saad aru siis, kui seda pole enam.
Järeldus: traditsiooni väärtus on sageli suurem kui arvame ning õigete talviste jõuludega harjunud inimesel on raske mingit jõulutunnet manada soojas kliimas.

Mis siis ise tegin jõulu ajal? Tegelt oli suht tore arvestades olusid! Olin oma tiimikaaslaste Jana ja Nadinega, lisaks viimase boyfriend Reda (marokolane). Otsustasime korraldada õige jõulusööma ning valmistada toite oma traditsioonilistest köökidest. Mina pakkusin omalt poolt välja, et teen keedukartulit hapukapsa ja sealihaga ning kartulisalatit. Selgus, et ka tsehhidel on kartulisalat tavaline peoroog. Mõeldud tehtud! Osturetkel selgus küll, et hapukapsast saada pole. Muu vajalik kraam sai soetatud.


Toidu valmistamine oli suht lõbus. Kuna kartulisalati tarvis ei saanud kartuleid keedetud päev varem (kuna idee sündis samal päeval), siis algul tundus, et asi läks metsa. Et pigem nägi asi välja kui kartulipudru salat. Ent peale mõnda aega külmkapis nägi asi täitsa päris välja! Ja maitses ka nagu päris. Sealiha tuli võrratu (no ikka on kõige maitsvam liha!).
Teised valmistasid veel miskit Maroko moodi kana, tsehhi stiilis kala ning pudingit. Lisaks oli meil ostetud kohupiimatort. Nagu jõulude ajal kombeks, saime tugeva söömise üledoosi. Lisaks maitsesime head veini (aitäh Minni!) ning lisasime kogu üritusele kohalikku hõngu shisha abil. Ent midagi oli siiski puudu. Muusika? Ei, Georg Michael laulis oma Last Christmasit ja Chris Rea sõitis jõuluks koju, nagu vaja. See osa oli kaetud. Jõuluvana! Tõepoolest, seda meest näha ei olnud. Tõenäoliselt ei saanud ta viisat. Või siis moslemiriike ei teenindata.

Kuna ametlikult on meil tegemist moslemimaaga, siis töörutiini jõulud kuidagi ei puuduta. Täna kõik see mats (ka mina) on tööl. Samas küll olen täheldanud, et äri on aeglustunud ning paljud eurooplastest/ameeriklastest tegelased on jõuluks koju sõitnud (puhkuse võtnud). Minu tegevust puudutab see väga otseselt muidugi. Enamik inimesi saabuvad tagasi 3-8 jaanuari vahemikus, tundub mulle.

Häid jõule kõigile ja aitäh lugemast ning kommenteerimast!

Ilu ei sünni patta panna

..iga kord ma maadlen, et mis postituse pealkirjaks panna. Teinekord võtab see mitmeid minuteid ja tunnen sisemist tungi panna pealkirjaks "böö" või "oboe".

Käisin just hommikust söömas ja mõtlesin filipiinode peale. Siin maal valdav osa välismaalastest, kes riigis elavad (expatriates) on nagu olen korduvalt öeldnud, sub-kontinendilt (india, pakistan jne) või filipiinidelt. Mõlemad on nn musta töö tegijad. Vahe on selles, et enamik hindud on koristajad, ehitajad, pargi hooldajad jne, filipiinod on toateenijad, poemüüjad, ettekandjad jne. Filipiinode inglise keeles on üldiselt parem ka ja nende aktsent paremini aru saadav, ehk selle pärast. Võib-olla ausamad ka (ei tee kassat tühjaks). Võib-olla lugemisoskus on ka konkurentsieelis. Tegelt see pole see, millest tahtsin rääkida. Tahtsin rääkida hoopis ilust.

Ikka ja jälle tuleb seltskonnas jutuks, et mis riigis on kõige ilusamad naised. Eesti naiste ilust pole siin maal keegi suurt miskit kuulnud (kohalikud vähemalt mitte) - eestlasi nii vähe ka! Kuigi kui näitasin siin mõnele AIESEC Eesti juhatuse pilti, siis heakskiidu hüüdeid oli küllaga. Aga ma olen teinud järelduse, et see on täiesti mõttetu teema. Kui olin eelmine kevad Poolas, siis poolakad rääkisid mulle, et nende tüdrukud kõige ilusamad. Ma ei saanud mitte nõustuda, kuna polnud seda säravat poola ilu eriti näinud, ent viisakusest muidugi ei vaielnud vastu. Hiljuti mu sõber Ali küsis tiimikaaslase Jana käest, et kas Tsehhi tüdrukud on "hot". Jana võttis google.com välja, sisestas mingid misside nimed ja siis ütles, et on küll. Nojah, sellise meetodiga leiab igast rahvusest ilusaid inimesi. Või siis mitte? Olin enne Dubaisse saabumist suht arvamusel, et igas rahvuses on ilusaid naisi ja see kontsentratsioon on mõnes vaid sutike tihedam ja päris koledaid ikka polegi (mõnel pool heaoluühiskonnas vaid paksuks kipuvad minema), siis eksisin. Mul on kahju ja vabandan, aga filipiinod on üks kole rahvas. No mitte pole näinud ilusaid! Nende näojoontes on midagi väga iseloomilikku, mis nad koledaks teeb. Isegi kui keha ja muud atribuudid oleks väga kenad, siis nägu rikub kõik. Meeste kohta ma muidugi nii hästi ei oska öelda, ent arvan, et ka nende hulgas pole midagi head leida.

Iga inimene vaatab maailma läbi oma isikliku läätse ja arvab, et ta näeb maailma objektiivselt. Paraku neid objektiivseid paradigmasid elule on väga palju. Huvitav oleks teada filipiinode seisukohta ilu kohta, kui kenaks nad endeid peavad ja kui koledaks teisi. Maitse võib ju väga erinev olla. Seni mul pole ühtegi filipiinost sõpra, ent teaduse nimel peaks vist mõne leidma.

Pildil kohalik välispraktikantide kommuun ühe saksa kuti ärasaatmis peol.

Külaline ja perifeeria

Sain kokku esimese külalisega Eestist - Minni tuli Dubaisse paariks päevaks tööasjus ning siis kahel õhtul chillisime linna peal ringi. Näitasin Minnile mõningaid lahedamaid vaatamisväärsusi ja maitsesime kohalikku kööki. Eile õhtul oli mingi kaval tuul väljas, mis veel puhus katuselt me toidu peale liiva ka (istusime väljas). Niiet süües liiv krõmpsus hamba all. Ehtne kõrbesööma!

Dubai oli tema jaoks natuke "kõle" (ilm ja ilusad ehitised meeldisid!). Ja ei osanud ta oodata, et siin nii kallis on - ta ootas, et hinnatase midagi Indiale lähedast. Igatahes oli lahe.

Mainis mingi kord, et vahel tundub Eesti kui perifeeria olevat. Miks ma nii väitsin? Kuna Eesti on nii väike (rahvaarvult), siis paljud asjad, mis maailmas toimuvad, jõuavad Eestisse kas vähesel määral või mitte üldse.. ja suuri vingeid asju ei toimu pea üldse. Näiteks kirjutatakse maailmas tohutul hulgal häid raamatuid, mis eesti keelde iial ei tõlgita... ja inglise keelseid pole ka saada. Muidugi internet aitab välja, ent see pole päris see, et lähed poodi ja valid. Samuti kasvõi selline pisiasi, et superstaarid harva eestis esinevad, kuna me nii väikesed. Poodides on valikud väikesed palju maailma vingeid brände meil saada pole. Seda nii riietes, ehetes, toitudes jne. Ka tehnoloogia vidinates on saadaval vaid teatud valik. Ei usu, et Eestis hakkab toiumuma rahvusvahelise mainega festivale, üritusi. Vähemalt mitte lähitulevikus.

Teatud kontseptsioonide areng nagu kasvõi vastutustundlik ettevõtlus ja kõik sinna alla kuuluv on väga vähe arenenud. Igasugused megaprojektid lähevad Eestist mööda, suuri investeeringuid sisse ei tule, kuna siseturg on nii väike. Hiljutises NY Timesi artiklis Eesti kohta (http://www.nytimes.com/2005/12/13/technology/13skype.html?incamp=article_popular) võis lugeda kommentaari Priit Alamäe poolt: "Let's be frank. Estonia has 1.3 million people. We have 200 IT graduates a year. We do not have the resources to develop our own Microsoft." Laiemalt võttes kehtib see iga ala kohta. Kui varem ei saanud Eesti kohta midagi rääkida ja nüüd viimastel aastatel on olnud meil nimed nagu Kazaa, Skype, Playtech - siis need on ikkagi paraku välisrahadega tehtud ja papp voolab välja. Kui välismaalane küsib, et kes on tuntuim eestlane, siis mis sa vastad? Ma ei pea võimatuks, et Eestis saab ka oma rahadega teha vingeid asju, et see on ikka suht keeruline. Riskikapitalide levik pole just eriti suur. Globalisatsioon ei jõua ka Eestisse väga suurel määral, kuna ikka see turg väike. Enamik MNCsid meil uksi ei ava kunagi. Turu väiksus tähendab ka, et raha on riigis vähe ja suuri investeeringuid ja projekte ei jõuta teha. Ma näiteks ei usu, et Eestis võetaks ette mingeid suuri strateegilisi tulevikku suunatud projekte, olgu selleks kasvõi finantsinimeste talentpooli arendamine - pikaajaline planeerimine (ja selle finantseerimine) on meil kesine. Mingitele kindlatele sektoritele suunatud arendustegevuste ja investeeringute tegemine ei saa tõenäoliselt toimuma, kuna sektori esindajad on reeglina väikesed, ettevõtteid vähe ja riigil pole ka pappi. Ülikoolid - jällegi on vähe tõenäoline, et Eestis ülikoolid maailma mastaabis kõva reputatsiooni saavutaksid ja rahvusvahelisetele tudengitele magentiks hakkaksid olema - põhjused eelkõige muidugi finantsilised.

Kurbnaljakas on ka vaadata Eesti poliitilisi mänge ja kemplemisi. Tühine kuidagi see värk sageli.

See nüüd võis kõlada nõmeda virisemisena, ent pole nii mõeldud. Võib-olla mõnes suhtes on need asjad ka head. Mis on kindlasti Eestis maailma tipp on internetipangandus - selle mugavus ja tehingute kiirus. Siin maal on levinud veel tshekid jms - tundub nagu eelajalooline mulle! Kriitikanoodiks ütleks veel, et mulle vähemalt tundub, et eestlastel silmaring vahel liiga ahtake, mis puudutab globaalset maailmapilti. Kuigi olen nõus, et üldharidus on nii mitmeski aspektis suht hea.

Ja igast muid hüvesid on Eestil muidugi ka, mida te kõik isegi teate. Pealegi on see väike kuidagi armas ka. Ja teadmine, et olen 1 väikesest rahvast, suurendab minus patriotismi veelgi. Tunnen pigem tõusvat missioonitunnet, et oma kodumaad kõrgamele tasemele viia.

Tere tali!

Dubai, mis tahab saada kõikide modernsete maailmaimede kodumaaks (plaanis ehitada ka 1:1 koopiad Eifelli tornist, vabadusesambast, Taj Mahalist jne - ja kõik ühte kohta panna!), on nüüd loonud ka suusakeskuse. Pildil mu selja taga on üht-teist näha ka. 22,5 km2 suurusel maaalal saab suusatada, slaalomit teha, lumelaududa, lumesõda mängida jne. Slaalom? Jah, siin on võimalus 60m kõrguselt (20+ korruseline maja) alla lasta jne. Ühesõnaga kõik võimalused olemas. Ainult hirmkallis on see värk. 2 tundi suuskamist maksab ca 450 EEK. Päevapilet on ca 770. Lihtsalt lumesõda mängida ja lumes püherdada on kuskil 150 EEK. Nii et te seal Eestis suplete raha sees. Lumes püherdamine on privileeg! Järgmine kord kui pikali kukute lumes või jääl, siis mõelge, et Dubais maksaksite selle eest vähemalt 300 raha.

Sel nädalal jookseb siin ka Dubai Film Festival (kuna tegemist Dubaiga, siis loomulikult tahab see festival olla ühel päeval prestiižikam kui Cannes) ja käisin siin pea iga päev filme vaatamas. Hollywoodlasi Morgan Freemani ja Lawrence Fishburni sai oma silmaga näha. Oli nii ja naasuguseid filme, paar väga head elamust sain ka. Festivali väliselt käisin vaatamas "King Kongi" uusversiooni. Ületas tugevalt mu ootusi ja soovitan kuumalt!

Maailm ja mõnda

Jaa, pole tükk aega kirjutanud. Mul kodusel läpakal põles toitejuhe läbi ja pole uut saanud veel soetada, et kodus arvuti kasutamine pole hetkel võimalik ja kontoris nii kiire olnud, et pole saanud tööväliste asjadega eriti tegeleda.

Töörindel läheb suhteliselt hästi, paljud läbirääkimised on viimases faasis ja jaanuari lõpuks ootan suuremat läbimurret. AIESECi keeles olen raisinud ca 10 või natuke rohkem TNi, neist 3 matchitud. Suuremad finantspartnerlused on tulekul. Palju on ka tegemist siin Corporate Responsibility projekti käimalükkamisega. Esmaspäeval oli meil suur stakeholder meeting, kus 35 organisatsiooni olid kohal ja andsid ideid projekti jaoks. Samal ajal muidugi toimus minu ja teise läbiviija (Dubai Ethics Resource Centeri esindaja) kaasabil nendes omanditunde loomine ja promo tegemine. Tulemusena olid enamik neist väga excited ja moodustasime seal projektile ka nn Streering Committee, millele tuleb ka finants- ja akadeemilise suunitlusega alamkomiteed. Isiklikult huvitav kogemus sellise asja kokkupanemisel kaasa lüüa ning millegi väga vinge loomisel üks asutaja olla. Usun, et sellest projektist kasvab suur värk aastate jooksul. Samuti kohtusin sel nädalal siin ühe valitsusorganisatsiooniga nimega Dubai International Financial Center. Nad tahavad siinse regiooni jaoks luua finantssektori jaoks "talent pooli" ja siis arutlesin nendega, et kuidas selle eesmärgi nimel saame sünergiat luua. Arvan, et siit kasvab välja teine superprojekt, millest võidab nii kohalik regioon kui ka AIESEC.

Muidu ilmad on siin endiselt suvised, täna oli nii 26-27 kraadi päeval. Absoluutselt mingit talvetunnet pole, jõuludest rääkimata. Tuli lausa hämming peale kui vaatasin kalendrisse, et järgmine nädal jõulud. Mingeid plaane veel ei ole, aga eks teen veel. Huvitav on ikka see, et kui kogu elu jooksul on jõulude ja talvega seostunud külm ilm ja (soovitavalt) lumi, siis selle puudusel mu keha ega vaim ei taju üldse, et oleks talv on käes. Vaid kalender väidab nii! Kaubanduskeskustes on jõuludekoratsioonid ja värgid olemas küll, ehitud ja elusad jõuluvanad võtavad lapsi põlve peale, ent ikkagi tundub kõik jube võlts. Mõnes keskuses on lumi ka olemas. Jõuludel küll siin maal mingit kristlikku tähendust pole, puhtalt selline kommertspüha ja selline rahulik üksteise vastu kena olemise periood. Millal see tähtsaim jõulupäev on, see varieerub siin rahvuseti. Mõnede jaoks see õige päev on 24, mõnedele 25.

Rahvustest ja sissejuurdunud asjadest rääkides, siis olen täheldanud seda, et tunnen ent teiste valgete inimeste seas ikkagi kuidagi kodusemalt, või selline seletamatu ühtekuuluvus tunne on... Raske seletada. Ma pole rassist, natsionalist ega ksenofoobik. Suurem osa mu sõpru siin on subkontinentlased ja araablased - kõik väga toredad inimesed! Elan hindude linnaosas ja kui satun tänaval juhuslikult kokku teise valge inimesega ja me pilgud kohtuvad, siis on nagu selline sõnadeta kommunikatsioon... selline teatud ühtekuuluvus tunne.. väga imelik on see kogu värk ja keeruline seletada. Siin maal on muidugi absoluutselt nii, et hindud hoiavad hindude juurde, britid brittide juurde jne. Ikka see, millega oled harjunud, mis on turvaline, selles keskkonnas inimene alateadlikult eelistab olla. Seda oli näha ka AIESECi International Congressil - maailmajaod hoidsid eraldi.. Aafrika aafrikaga, latiinoameeriklased omaette, asiaadid omaette jne. Kui olin Indias, siis valget inimest tänaval nähes sai ka teretatud - nagu oma inimene. Polnud varem (Eestis) selliste teemade peale eriti mõelnud.

Sel perioodil, kui olen Eestist eemal olnud, olen väga palju hakanud mõtlema asjade peale, millele varem kas tähelepanu ei pööranud või siis üldse ei mõelnud. Dubai on megakiirelt kasvav tulevane metropol. Siinne väliskogemus on mu silmaringi päris oluliselt laiendanud ja mu paradigma globaalsele maailmale suht kõvasti transformeerunud... Eesti tundub väga paljudes asjades perifeeria, ääremaa. Muidugi armastan ma oma kodumaad ja olen ning jään Eesti patrioodiks, ent see ei muuda seda fakti.. Palju mõtteid sellega seoses peas, kel huvi, siis võin pikemalt vestelda sel teemal.

Spordist ka. Siin maal inimesed arvavad, et kui nad jala käivad, siis on hullud spordimehed. Ilma liiklusvahendita siin linnas liikuda pole võimalik. Ja siis kui peab jala käima, siis on sport. Seda on mulle kinnitanud mitmed kohalikud. Mu kodu lähedal on park, mille ümber on 2km pikkune jooksurada - jooksen tavaliselt seal 2 ringi. Raja peal on inimesi võrdlemisi palju - aga peale minu vast 1-2 inimest jooksevad veel, ülejäänud jalutavad! Naljakas näha inimesi traditsioonilistes kas hindu- või araabiariietes, jalas tossud. Sageli on nende käimistempo aeglasem kui minu normaalne kõndimiskiirus. Kas nad jalutavad niisama, et nautida loodust vms? Ei! Ikka sporti teevad, niisama polegi seal midagi vahtida. Mulle tundub see igatahes kummaline ja naljakas:)

Möödunud nädalal olin sõpradega väljas, paffisime shishat ja siis ühtäkki üks siinsetest internidest, Egiptusest pärit: "Ahjaa, mul head uudised ka! Mu ema helistas ja teatas, et leidis naise mulle. Et kui koju lähen, siis abiellun." Selline lugu! Muuseas. "Ema helistas". Minu jaoks see arranged-abielu on harjumatu kontsept küll, ent olen sel teemal siin paljupalju vestlenud ja saan sellest kontseptist aru. Ise ei suudaks iial nii teha, ent saan aru. Egiptlane rääkis, et kui tema isa ja ema on tüdruku tema jaoks välja valinud, siis see on tema jaoks au. Ja et ta on kitsarinnaline ja ei suudaks iial abielluda naisega, kel enne kellegagi suhe olnud, sooje sõnasid vahetanud, füüsilisest kontaktist rääkimata. See on muidugi topeltstandardiga, kuna meestele on kõik lubatud. Oh well! Elu on selline.

FLC

30.11-02.12 olin kohaliku AIESECi rahvuskonverentsil Future Leaders Conference, koolitaja-läbiviija rollis (facilitator). Konverents oli hästi vinge! Päris mitmed asjad olid erinevad võrreldes Eesti samalaadsete konverentsidega.

Esiteks suur erinevus see, et konverents toimus 4* hotellis, kus kõik luksused nagu bassein, diskoklubid, baarid, vabaõhukohvik jne. Delegaadid maksid näopealt 450 dirhami ehk ca 1500 EEK. Asukoht oli Buraini, linn Abu Dhabi emiraadi piirilinna Al-Ain ja naabermaa Omaani vahel, oaasis. Buraimi on tegelt Omaanis, ent kuna Al-Ain ja Buraimi on kõrvuti, siis liikumine kahe linna vahel pole reguleeritud piirikontrolliga. Ent kõik menüü hinnad hotellis olid Omaani riaalides, fujaees Omaani sultani pilt jne. Hotellis oli ka Omaani mobiilivõrk, et kõik olid roamingu peal.

Enne konverentsi organiseerisime spetsiaalse Parents Eveningu, kus selgitasime lapsevanematele konverentsi eesmärke ja mis kasu see nende lastele toob. Seda selleks, et nad oleks nõus lubama neil ööbida kodust eemal paar päeva ning maksta osavõturaha. See läks edukalt ja vaid 2 liiget jätsid tulemata.

Konverentsi läbiviimisest: Võrreldes eestlastega on siin inimesed avatumad ja julgemad, ja seetõttu ka interaktiivsete sessioonide ja grupiarutelude läbiviimine oli hoopis hõlpsam ja mõnusam kogemus. Suurem osa ei karda oma arvamust avaldada, pole kartust, et jäädakse rumala vastusega häbisse. Kuna see oli mulle esimene intensiivsem kogemus meie uute liikmetega (neid ca 22) koos töötada, siis ma varem ei tundnud neid kuigi palju. Ja olen väga positiivselt üllatunud - keskmine uute liikmete tase (aktiivsus, intelligents, suhtlusoskused jnejne) on kõvem kui Eestis tavaliselt. Jään alati Eesti patrioodiks, ent elu on elu. Mulle isiklikult oli ka konverents ka heaks õpikogemuseks mitmetes aspektides.

Meelelahutuslikuma poole pealt: siin maal on kõik konverentsid kuivad, st alkovabad. Seda seetõttu, et kui mõni lapsevanem kuuleks, et ta võsuke on AIESECi üritusel õlut joonud vms, siis kindlalt tuleks keeld peale edasi selle tegemistest osa võtta ning halvemal juhul kaebaks veel keegi kohtusse ka ja laseks meie operatsioonid sulgeda siin. Muidugi on liikmeid, kes on selle teema suhtes vabameelsed, ent keeld kehtis kõigile võrdselt. Samuti kuna siinne noorsugu elab teatud määral sellise mulli ja vati sees (perekond teeb palju ette-taha ära), siis euroopalikus mõistes on paljud neist ebaküpsed, lapsikud. Mängud nagu tõde ja tegu ajavad enamuse pöödesse, isegi kui tegu on midagi väga tühist, nagu ntx musi tegemine kellegi põsele. Jälgisin ja imestasin! Samas tegin ka tähelepaneku, et mõtlemis- ja analüüsivõime ning lapsikus on teineteisest eraldi seisvad asjad.

Ühel õhtul otsustasin külastada ka kohalikku baari, kuna sealt tuli vali muusika. Sattusin väga huvitava kultuurielamuse peale. Baari keskel oli selline lava, kus nii 8-10 naisterahvast tantsisid bändi saatel. Lava ümber istus nii 50-60 kohalikku vanameest, ila suunurgast tilkumas. Kõik suitsetasid ja jõid õlut või muud alkoholi (mida õiged moslemid ei tee). Natukese ajka pärast hakkas koitma, et naised lava peal olid müügiks. Kõik nad seal tantsisid ja hööritasid ennast (enamik olid 30ndates, väga laiade puusadega ja paksuvõitu ka), tegid kundedele silma. Kuna kõik toimus araabia keeles, siis ma väga palju toimuvast aru ei saanud, ent tegemist oli oksjoni moodi asjaga, kus siis ätid viskasid kaelakeesid, mida sai kohapealt osta, naiste jalgeette ja kes kõige rohkem viskas, sai naise nagu endale. Siis pandi naistele kroon pähe, näitamaks, et ta on ostetud. Igatahes huvitav elamus oli. Naistest oli kahju.

Konverentsi esimesel päeval viisin läbi töötubasid (kogu konverentsi 1. päeva viisin üksi läbi) teemadel nagu oma kire avastamine, unistuste loomine ja saavutamine, isikliku missiooni ja visiooni loomine, eesmärgiseadmine jne. See oli midagi, millega siinsed noored polnud kunagi kokku puutunud - hullult lahe oli inimeste silmis näha sära, valgustusmomente ja nende nägusid, kui nad (mitte kõik, aga enamus) esimest korda mõtlesid selle üle , et nad võivad ise oma saatust kujundada, dream big jne. Kogu päev oli äärmiselt inspireeriv nii neile kui mulle.

AIESECi konverentside lõpus on komme kirjutada kaasosavõtjatele midagi kena (sugarcubes). Esimest korda elus sain selliseid soove, kus muuhulgas kirjutati God Bless You jne. Eestist tulnuna on sellist asja väga võõras kohata, ent huvitav.

Imagestation galeriis on ka pildid üleval sellest konverentsist.