Bahrein

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et paar kuud tagasi kohtusin Dubais kaasmaalase Märdiga, kes oma perega Lähis-Idas (esmalt Dubais, nüüd Bahreinis) juba mõned aastad elanud. Jutu käigus sain teada, et Bahrein on eestlasele viisavaba ning kui ma viisavahetusele pean sõitma (olen siin paberite järgi endiselt külastaja ja visit viisa aegub iga 60 päeva tagant, mil pean korraks riigist lahkuma, et uut viisat saada), siis saaksin tema juures Bahreinis öömaja ka. Mõeldud tehtud! Jaanuari alguses sai pilet ostetud. Mõned päevad enne väljalendu hakkasin igaks juhuks seda viisavabaduse teemat uurima ning netilehed, mida külastasin, väitsid, et eestlane vajab ikkagi viisat. Võtsin Märdiga ühendust, kes uuris asja omalt poolt ning selgus, et 1st jaanuarist tõepoolest eestlane vajab viisat. Ent kuna Bahreinis korruptsioonist puudu ei ole, siis saab mind ikka sisse smugeldada (kui ei taha läbida ametlikku viisaprotseduuri). Nii ta jõudiski läbi tema tutvuste kohaliku lennujaama direktori lauale faks, mille peamine point oli siis see, et sel ja sel kuupäeval selle ja selle lennuga tuleb maale selline ja selline inimene, keda on vaja kangesti maale sisse lasta.

Sharjah' (Dubai naaberemiraat) lennujaamas kahel korral küsiti, et kus mu Bahreini viisa on, mille peale kostsin, et sihtkohas saan. Kui mõned kuulsid, et mis skeemiga maale tahan saada, pidasid riski liiga suureks, ent mu kõhutunne ütles, et kõik saab korda, mida kinnitati mulle ka Bahreinist. Vahepalaks avastasin, et Sharjah lennujaama duty free poes müüakse ka alkoholi - muidu Sharjah on "kuiv" emiraat (alkohol keelatud) ja kui ntx su autost avastatakse pudel hundijala vett, siis saab osaks deporteerimine. Igatahes, Bahreinis maandudes suunasin sammud passikontrolli. Onu küsis, et kauaks jään ja kus peatun, ning pikema jututa 2-nädala viisa oligi taskus. Märt oli lennujaamas vastas ning järgnevateks päevadeks sai minust ühe äärmiselt toreda ja abivalmi Eesti pere liige. Üle hulga aja sain (regulaarset!) eesti kööki maitsta. Peab mainima, et Eesti söök on ikka kuradima hea!

Järgnevad päevad möödusid Bahreini avastamise tähe all. Esmalt teile ka natuke taustinfot, kes Bahreinist suurt miskit ei tea. Bahrein on saareriik Pärsia lahes (koosneb 33st saarest, neist suurim on peamiseks keskuseks), mille suurus on vaid 2/3 Hiiumaa pindalast, elanikke aga üle 600 000. Sarnaselt emiraatidele ligikaudu pooled elanikkonnast on sisserändajad. Kuna kuningriigil on hea asukoht, on ta mänginud keskset rolli selle piirkonna ajaloos ning olnud tähtis punkt kaubateedel. Ajalugu on Bahreinil oluliselt rohkem kui emiraatidel, ajaloo raamatutes mainitakse seda kohta juba 4000 aastat tagasi. Kes tuttav Sumeri eepose Gilgamesiga, siis Bahrein (ennemuistel ajal tuntud kui Dilmun) oli see koht, kus Gilgames käis kohtumas Ziusudra nimelise mehega, kellele jumalad andsid surematuse. Hilisemal ajal oli Bahrein tuntud oma pärlite poolest (väidetavalt ühed parimad maailmas) ning siin elati sellest kuni Jaapan hakkas kasvatama kultuurpärleid 30ndatel. Bahrein oli esimene koht Lähis-idas, kus avastati naftat. Nafta, maagaas ja eelmainitute töötlemine on täna suurimad sissetulekuallikad. Bahrein on suutnud end ka positsioneerida kui Lähis-Ida finantskeskus (käib kõva konkurents Dubaiga).

Bahreini pealinn on Manama, mis erinevalt Dubaist (mis suuremas osas kasvanud viimase 15 aastaga) on olnud pidevalt olemas. Seetõttu on linnal olema ka oma "vanalinn". See pole küll selline keskaegne ja lossidega, ent vana siiski. Kitsad tänavad, vanad majad, vilgas kauplemine ja äri. Linna peamine souq (turg) asub siin. Neil tänavatel jalutades saab tunda ka linna aurat, hinge, millest Dubais väga puudust tunnen. Vanem linna osa meenutab mulle rohkem Tuneesiat, kui teisi Pärsia lahe riike, mida olen külastanud. Manama uuemad osad on jälle pigem Bur Dubai (Dubai linnaosa) moodi - valged, beežikad, kerges araabialikus stiilis, näevad välja kui 80ndatel ehitatud (või 90ndate alguses). Uus Financial Harbour oma tutikate pilvelõhkujatega on ehitamisjärgus ja kerkib kiiresti. Linna liiklus ja elutempo on võrdlemisi aeglane, pole jubedat kiirustamist kuhugi, aega on. Väiksemaid ummikuid vahest tekib, ent ei midagi ülemäärast. Rohelust saareriigi peal on (ka naturaalset!), ent nagu ikka Lähis-Idas, mitte liiga palju. Haljastusele pole nii palju tähelepanu pööratud kui Dubais. Probleemiks on prügi - prügikaste pole kuigi lihtne leida ning uusimas ja hipimas kaubamajas Seef Mall pole vist ühtegi. Tulemusena viskab rahvas kogu prahi maha, küll odav India päritolu tööjõud koristab. Linnas koristab jah, ent mis oli väga üllatav oli see, et saare lõunaosas, kus kõrb ja pered peavad piknikke, jäetakse ka kogu prügi maha. Sellest tulenevalt on loodus sodi täis. Kui autoga mööda maanteed sõita, siis plastikpraht peegeldab päikese käes.

Inimesed on sõbralikud. Kui tänaval nende poole pööduda, siis seletavad lahkesti. Turul muidugi peab kauplema. Kohalikud on samad altid mässama. Demonstratsioonid, kus lendavad molotovi kokteilid pole haruldased. Minu siinolemise ajal toimus ka üks mäss, mida politsei surus maha pisargaasi ja kummikuulidega. Sageli on mässajad noored 16-18a kutid, kel vist pole muud paremat teha (action!). Valitsuselt nõutakse tasuta elektrit ja vett (Dubai kohalikel ju on!) ning ka kodusid. Valitsus ehitab 3-toalisi maju neile, millega ka vahel rahul polda. Et liiga väikesed, kogu (laiendatud) pere ei mahu sisse. Sarnaselt emiratidele on bahreinid sageli laisad ja ei viitisi kuigi palju rabeleda ja tööd teha. Samas peavad nad ameteid, mida emiratid iial ei võtaks vastu (ntx taksojuhid).

Turisti seisukohast pole Bahreinis kuigi palju vaadata. Nädalavahetusel viis perekond mind tuurile ning sain näha Formel1 rada (paraku vaid väljast, sisse ei tahetud lasta), kohalikku kõrbe ja kaameleid, mereranda (Bahreinis on ilusatest liivastest ujumisrandadest puudus ning põhi kipub olema mudane). Huvitav vaatamisväärtus oli Elupuu (Tree of Life) - üksik suur akaatsiapuu keset kõrbe, kus muid puid ei kasva. Puu pidavat olema ka paar korda vanem, kui muidu sellele liigile ette nähtud. Kahjuks oli puu saanud kannatada inimeste poolt, kes sinna oma initsiaale uuristanud jne. Kõrb oli muidu päris vahva ja seal oli ka väiksemaid mägesid (künkaid), mille otsast oli sai vaadet nautida. Siin ja seal sai kohatud ka naftapumpasid ning igal pool mööda maad jooksid roostekarva raudtorud, mida mööda siis riigi kallis maavara voolab.

Huvitav nähtus Bahreinis on suured alad, mis matmispaikade ja kääbaste all. 5% kogu pindalast on nende all. Siin ja seal võib kohata väljasid, mis pikalt-pikalt on täis väikseid kühme, kääpaid. Ajaloolased arvasid vanasti, et Bahrein oli kui surnuaiasaar, kuhu mandrilt käidi inimesi matmas. Viimasel ajal on hakatud selles teoorias siiski kahtlema ja peetakse tõenäoliseks, et maetuteks on siiski saare enda asukad ja need kääpad tekkinud lihtsalt paari tuhande aasta vältel.

Ära sain käidud ka kohalikus muuseumis, mis oli väga huvitav ja vaatamist jätkus paariks tunniks ning kohalikud Grand Mosque's. See moshee oli avatud kõigile ning sain giidiga tuuri mööda mosheed, kus üksikasjalikult seletati kogu värk lahti. Äärmiselt meeldiv kogemus! Lahkudes anti kaasa islamiteemalist lektüüri ("miks moslem siga ei söö" jne) ning pereema Jane oli mulle enne soovitanud küsida sealt inglisekeelset koraani, mille ma ka sain. Nüüd on ka mul lootust saada valgustatud. Allah akbar!

Hetkel on ka siin talv ning öösel langeb sinna +10 kanti, päeval päikese käes on ikka soe. Mõeldes Eesti külmade peale oleks patt kurta :) Reedel käisime ka mootorpaadiga sõitmas piki kallast, kala püüdmas (üritamas) ning niisama ringi vaatamas. Siis oli tõeline puhkuse tunne küll! Vesi, päike, palmipuud ja ei kuhugi kiiret.

Eile sain kokku ka ameerika päritolu aiesekkari Ericuga, kes juhib AIESECi laiendamist Bahreini. Temaga oli hea muljed vahetada. Käisime koos kohalikus käsitöökeskuses ja õppisime, kuidas palmilehtedest paberi valmistamine käib. Plaan oli, et täna lendan Dubaisse tagasi, ent eile õhtupoolikul sain sms-i, et sorry, visa was rejected. Esimene mõte oli, et no tore! Miks? Kas üldse saan maale tagasi (kogu mu maine vara seal) või peab Eestisse naasma mingit moodi? Täna hommikul sain siis teada põhjuse: nende infosüsteem polnud registreerinud minu riigist lahkumist ning nende andmetel olin endiselt riigis ja seetõttu ei saa ka viisat väljastada. Nende näpuka tõttu kaotasin siis nädala väärtuslikku tööaega.

Tagasi Dubais 30. jaanuar, et Bahreinis olemine pikenes peaaegu nädala võrra. Vaja veel viimased käimata jäänud vaatamisväärsused ära vaadata.

Kuulus ja kummaline

Olen eestlane Dubais. Kuna see paik on hästi paljurahvuseline, siis esimene asi mis sinult küsitakse enamasti on Where are you from? "Estonia", vastan, ent enamik teevad lolli nägu selle peale ja neil pole aimugi, kus see asub. Mõni helgem pea teab, et ex-Soviet Union. Üks türklane küsis, et kus see seal Balkanil täpselt asub? Üks Saksa firmajuht küsis, et kust pärit, vastasin "Estonia", mille peale ta äratundvalt naertas, "aah, Australia!". Kui täpsustasin, et siiski Eestist, siis küsis, so what's with the down under accent? Seda olen äärmiselt palju kohanud, et minu "Estonia" peale küsitakse üle, et kas "Australia?". Kõlab nagu sarnaselt ja kuna inimesed pole Eestist eales miskit kuulnud, siis seostavad mu öeldu kõige lähemalt kõlavama riigiga. Vahel arvatakse ka, et ma teen nalja. Et Eesti on sama reaalne riik nagu Blufoonia.

Mu ameeriklannast sõber Sarah kurdab pidevalt, et kui ta räägib, et ta on Ameerikast, hakkavad kõik pärima, et miks sa Bushi valisid. Kuigi ta ei salli Bushi, ei valinud jne. Ta on reisinud igal pool maailmas ringi ja rääkis, et igal pool küsitakse sama teemat. Et sina, ameeriklane, valisid Bushi raisk! Kel huvi, võib ta mõtteid lugeda ta blogist: http://sarabic.nomadlife.org

Kui kõrbes käisime pundiga ja jutt läks poliitikale, siis ikka lõpuks jutt läks USA poliitikale jne. Tegin siis ettepaneku rääkida Eesti sisepoliitikast, millele järgnes naerupahvak :) Ent siiski uuriti, et mis valitsussüsteem meil on, kas mulle meeldib me peaminister, milline on maksusüsteem jne. Et mõned vähesed maailmakodanikud said me kodumaast haritud :)

Arutasin Sarahiga ühel õhtul, et kummal on hullem saatus. Kas olla pärit riigist, mida kõik teavad ja paljud vihkavad (Bush jne) või siis riigist, millest keegi midagi ei tea. Otsustasime, et kui läheme mõnele üritusele, siis vahetame rollid, ta räägib, et on Eestist ja ma USAst ning proovime, kuidas on teineteise nahas elada.

Ahjaa, üks asi mida panin tähele siin Sheikh Maktoumi leina ajal. Kui kõik muud lipud olid pooles vardas, siis Saudi Araabia lipp oli ikka masti tipus. Algul mõtlesin, et eksitus, ent märkasin seda paljude hotellide ees jne. Kui asusin asja uurima, siis selgus, et Saudis tähistatakse surma hoopis pigem peoga, et lõpuks ometi pääses ta paradiisi ja me peaksime ta üle rõõmsad olema. Huvitav, kui teised riigipead saatsid oma kaastundeavaldusi, kas siis Saudi kuningas saatis õnnesoovi?

Seiklusjutte maalt ja merelt

Tere-tere. Siin maal sheikhi surmale järgnesid islami Eid al-Adha pühad, mistõttu sel nädalal peaaegu tööd ei teinudki. Mis need Eid pühad on? Tõlkes peaks see olema midagi ohvripühade taolist. Sümboliseerib see siis Ibrahimi (kristluses Aabram) kuulekust jumalale, kui demonstreeris, et on valmis oma poja tapma allahi nimel. Piiblis on sarnane lugu olemas, kindlasti teate. Pühade ajal siis poja tapmise asemel moslemid sümbolina tapavad kitsi sel päeval. Traditsioon nõuab, et siis kolmandik kitse lihast saab perele ja ülejäänud annetatakse vaestele. Rikkamad pered anavad kogu liha vaestele. Mu sõbra Ali pere tappis 15 kitse ja andsid kogu liha mosheedele. Ühe tuttava tüdruku isa sundis teda ja tema õdesid pealt vaatama, kui kitsedel kõri läbi lõigati. Põhjenduseks siis, et iga õige moslem peab nägema, kuidas asi käib. Muidu kogu tseremoonia taustal on nagu iga püha ajal oluline perega aja veetmine jms. Pühad kestavad 3 päeva, sel ajal tehakse ka palverännak Mekasse (sinna ja ümbritsevatesse piirkondadesse pääsevad vaid moslemid, nii et mina ja teie pühkigu suu puhtaks).

Kuna sheikh suri, siis sel aastal jäti Dubai Shopping Festival ära. Sel aastal pidi see olema kogu festivali ajaloo suurim (kuidas siis muidu!). Kogu linn oli avamiseks ehitud - lambipostidel olid säravad ehted (kellukesed, propellerid jms) ja koik tunnelid ja sillad olid elektriküünaldega kaunistatud. Nüüd siis tänavatelt, sildadelt, tunnelitest on kõik kaunistused koristatud. Avamispäeval pidi olema enneolematu valgusshow ja ilutulestik üle terve linna, mis muidugi jäi ära. Rahalised investeeringud, mis said juba tehtud on seal 85 miljoni dirhami piires (ca 300 milj eek). Kõik kahjumisse. Ja muidugi suurim "kahjum" tuleb saamata jäävast tulust. Kuigi allahindlused jne suures osas ikka kehtivad kaubakeskustes, siis üldist promo ei ole ja iga pood promob end üksi, kuna DSFiga seostamine on keelatud. Suurim tulu on tulnud alati turistidest (paljud on üürinud siia kuuks ajaks elukoha), kes jäävad siis seekord tulemata. Kujutan ette kohalike äride pettumust ja kirumist. Iroonia on veel selles, et äsjalahkunud sheikh ise oli DSFi looja.

Ma ise olen vingelt chillinud vahepeal. Käisime kogu siinse pundiga rannas ujumas (vesi on külm!) ja grillimas ning paar päeva tagasi kõrbes telkimas. Või noh, ainult ühel tüübil oli telk, teised me siis tähise taeva all. Kõrbes oli muidu äärmiselt lahe olla. Väljudes Dubaist ja sõites kõrbes ringi avanes mulle uus maailm. Väga palju aedikuid (kaamelitele) ja lobudikke, mis nägid välja nagu laste tehtud kohmakad onnid, kus inimesed sees elasid. See oli nagu omaette maailm! Mingid inimesed 20 min Dubaist väljas elavad nagu muistsetel aegadel. Nägime mitmeid erinevaid karavane, kandmas kila-kola ja inimesi, väikesed lapsed sealhulgas. Inimesed nägid modernse mõõdupuu järgi välja räpakad, ent nagu mulle räägiti, on nad ise valinud endale nomaadliku eluviisi ja pigem uhked selle üle. Küsimusele, et kas tegemist oli tõeliste beduiinidega, ma veel vastust ei saanud. Muuhulgas jäime kõrbes liiva sisse kinni ka, ent siis nagu ei kuskilt sõitis mööda kohalik emirati oma dziibiga, pidas kinni ja uuris me olukorda. Pikemalt mõtlemata lasi me auto kummidest õhu välja, jõnksutas veits masinat ja olimegi "väljas". Kõrberahvas teab mis teeb.

Kui laagriplatsi endale leidsime, siis seal tekime lõket, grillisime, mängisime jalgpalli liivas jms. Öösel hakkas kuradi külm hoolimata kampsunist ja jopest. Maapinnal temperatuur langes alla 10 kraadi, ma usun. Varahommikul kella 6 paiku pakkisime oma kodinad kokku ja sõitsime koju sooja.

Eile käisin kaemas ka uut parki, mis mu kodu lähedal avati. Pargi maksumus eesti rahas üle miljardi. Igavesti suur teine ja muidugi roheline - ent miskit eriti erilist ma seal ei leidnud küll. Pargis saab mängida kriketit, joosta muru peale, grillida, sõita paadiga (tehistiigi peal) jms. Park oli tohutult ülerahvastatud - ja kõik hindud. Nemad nautisid seda täiega ja nägudelt võis lugeda nagu oleksid maailma vingeimas kohas. Nende jaoks ülerahvastatus on vist positiivne nähtus ka. Mis mu jaoks oli üllatav, et väga paljud olid tulnud parki telgiga, selle muru peal püsti pannud ja siis lesisid telgis. Ehh? Paljud olid ka kogu suguvõsaga pargis, istudes vaiba või kile peal ja süües siis india stiilis (kõik käega samast potist) india toite seal.

Nii rannapeost, kõrbest kui pargist mul ka pilte tehtud, mis saadaval nüüd imagestationis.

Taustsüsteem

Täna on esmakordselt minu Dubai ajaloos taevas täiesti pilves, suisa hall ilm on. Kodune tunne kohe.

Kirjutan seekord pikemalt lähis-idast, islamist ja araabiamaadest üldse. Et aru saada erinevustest kultuuride vahel, peaks mõistma nende taustsüsteemi, tekke- ja arengulugu. See aitab meil paremini mõista, mis toimub ka tänasel päeval. Harin teid ignorante natuke :)

Sageli on stereotüüpiline arvamus araablastest, et nad on terroristid, Iisraeli ja läänemaailma vaenlansed, rikkad naftasheigid, väheharitud türannid ja naistealandajad. Need araablased, keda mul au isiklikult tunda, on soojad inimesed, head suhtlejad, lahked, viisakad ja abivalmid. Ja intelligentsed.

Nagu ajalootunnist ehk mäletate, asusid iidsetel aegadel tänastel araabiamaadel kaks võimast kultuuri, Egiptus Niiluse ääres ja Mesopotaamia siis Tigrise ja Eufrati vahel. Muud alad olid kõrbe jm taolise viljakandmatu maa all, rahvas kes seal elas, olid nomaadid, kes järgnesid vihmale ja vaatasid, kust vaid süüa saaks. Ellujäämine oli peamine. Tänu sellele, et polnud võimalik põldu harida ja lehmi kasvatada, kujunesid siinsetest inimestest juba varakult kaupmehed, kes siis organiseerisid äri juba tuhat aastat tagasi Hiina ja Euroopa vahel. Rändhõimu liikmed ühendas suur ühtekuuluvustunne, kuna koos elati läbi väga raskeid aegu, võideldi teiste hõimudega ja teineteisele toetumine oli ellujäämiseks hädavajalik. Hõime juhtisid sheigid, kes valiti sellesse rolli vastavalt vanusele ja isiklikele saavutustele. See polnud päritav amet. Perekonnaks peeti nagu ka muudes Aasia kultuurides laiendatud perekonda ning ükskõik mida selle pere individuaalne liige tegi, kogu pere oli vastutav selle eest. See kujundas välja selle, mis ka tänasel päeval kehtib, et inimesed ei tee sageli otsuseid enda eest, kuna see ei puuduta vaid neid endeid, aga kogu perekonda.

Lapsevanemate võim oli absoluutne, eelistati poisslapsi. Lapsi hoiti (ka tänasel päeval muidugi) suure hoolega, ent füüsiline karistus polnud harv nähtus. Naiste peamine roll oli mehi teenida, neid peeti ebadistsiplineerituks, petturiteks ja litsakateks (mõtle "1001 ööd" muinasjuttudele!). Sellest tulenevalt kujunes välja, et mehi ja naisi hoiti lahus, et teised mehed peale abikaasa ei puutuks naisega kokku. See oli enne islami tulekut. Hiljem koraan küll ei mõistnud seda sugugi hukka, naistel oli endiselt alam staatus võrreldes meestega, polügaamia sai lubatuks ja naiste kasutamine meeste teenimiseks sai kinnituse. Abielud (kuni tänapäevani) olid vanemate poolt korraldatud ja neile ei vaadatud kui romantilistele suhetele, vaid läbi pragmaatilise prisma. Abielu oli kui sotsiaalsete sidemete loomisinstrument ja masinavärk, mis võimaldas perekonnal varakust säilitada või juurde luua.

Isiklike suhete loomist peeti väga oluliseks ja tehti suurt vahet nende vahel, keda tunti ja keda mitte. Ka täna eelistab araablane teha äri vaid nendega, keda isiklikult tunneb. Araablane ei helista pea kunagi kellelegi, keda pole varem kohanud. Mu müügikohtumistel on selge erinevus, kas kohtun läänemaalase või kohalikuga. Kuna perekond oli ühiskonna väikseim üksus, siis isiklikke asju, õigusi jne polnud, kuid sama hinnati kõrgelt individuaalseid võimeid, eriti mis puudutasid sõjasaavutusi jm taolist.

Igal hõimul oli oma jumal, mida sümboliseerivaid asju siis kandis hõim endaga rännates kaasas. Eraldi preestreid jms polnud, kuid lojaalsust hõimule sümboliseeris usu järgimine. See on suht paljuski ka tänapäeval nii. Mõned hõimud said rikkamaks ja võimsamaks kui teised ning see sillutas ka tee kaheklassilise süsteemi loomiseks. Arvati, et need, kes olid vaesemad, nende jaoks oli saatus sellise tee ette määranud. Imeltusväärseimateks omadusteks peeti au, julgust, jõudu, rikkust ja valmisolekut kättemaksta solvangu eest. Mehed olid tohutult kaitsvad oma naiste ja laste suhtes. Kui naine meest pettis, oli see suurem solvang tema isale ja vendadele, kui abikaasale. Au kaotamine, häbistamine ja solvamine teiste nähes oli kõige jubedam asi, mis võis juhtuda. Kui jaapani samuraid tegid selle peale harakiri, siis araablased nottisid maha selle, kes häbistas. Isiklik au on kõige suurim väärtus neile ka tänapäeval. Lojaalsus hõimule nõudis ka seda, et kõik, kes mingit hõimu liiget ohustasid, tuli maha tappa. Samas rasked ajad ja rändav eluviis tingisid ka selle, et külalisi, möödujaid jne kostitati rikkalikult, külalislahkus oli tähtis ning selle jaoks tehti kasvõi oma kõhu arvelt ohverdusi. See tähendas ka seda, et eeldati vastuteenet. Õigemini see oli ja on kohati ka tänapäeval pigem kohustuselaadne.

Keskajal õitses siin ka kultuur, suure au sees olid kirjandus ja luule, loodi kauneid ehitisi, käsitööd. Euroopas saab seda näha Hispaanias, kus on mooride mõjutused tugevad. Ka teaduses tehti suuri samme, nii matemaatikas (algebra on araabiakeelne sõna) kui astronoomias. Araablased tõid euroopasse niisutussüsteemid ja puuvilla (indiast), paberi (hiinast), datlid, sidrunid, kohvi ja suhkru.

Muhamedist ka. Ma ei teagi, kuidas eesti keeles see kirjapilt on, inglise keeles kirjutavad pigem Mohammed. Muhamed oli siis see vend, kes ühendas erinevad nomaadlikud hõimud ja tekitas erinevates lähis-ida rahvastes ühtsustunde - me oleme araablased. Kuigi etniliselt on siin palju erinevaid rahvaid, neid ühendab keel ja usk. Näiteks suur islamisõdalane Saladin oli tegelt kurd, mitte araablane. Muhamedi õpetused, mis sisaldasid teatud norme ja käitumisreegleid, omandasid seadusejõu ja tema järgijad leidsid esimest korda, et neid juhiti mingil struktureeritud viisil, samuti religioosselt. Täpsemalt - Muhmed lõi esimest korda siinsetel aladel sellise asja nagu valitsus, riik, mida varem polnud olnud. Ta muutus araabia ühtsuse sümboliks ja paljud araablased peavad tänaseid riigipiire ikka veel ajutisteks enne suur-araabia islamiriigi loomist. Peaks siinohal ka mainima, et tänased riigipiirid on loodud kas eurooplaste (inglased, prantslased, itaallased) või teiste vallutajate (osmani impeerium, bütsants - ehk türklased) poolt, araablased ise pole mingeid piire deklareerinud.

Oluline on märkida, et kuna varem ei eksisteerinud ei riiki ega seadust ning kõik kujunes muhamedi ajastul, siis moslemite jaoks ongi kõik üks ja seesama. Mis on õige ja vale (ehk seadused) tõlgendatakse koraani järgi (siit see shariaa kohus). Ei ole muid seadusi peale jumala seaduste. Ning samuti ei saa eraldada riiki ja islamit , need ongi üks ja seesama. Samas see tähendas ka, et kuna institutsionaalsed struktuurid riigis puudusid, siis impeeriumi juhtimine oli äärmiselt keeruline, mis viis ka Araabia Kalifaadi kokkuvarisemiseni omal ajal (see riik oli oma tippajal marokost indiani, hõlmates ka hispaania, malta, lõuna-itaalia ja osa balkanit).

Mis puudutab Muhamedi prohvetiks olemist, siis Muhamedile (kes sündis 6ndal sajandil) ilmutas end väidetavalt ingel Gabriel ja valgustas teda islamitõdedest. Nende hulgas, et on vaid üks jumal (allah on araabia keeles jumal), jumala ilmutused-õpetused juhivad kogu elu ja et inimese elu mõte on teenida jumalat. Muhamed rääkis, et ta on kõigest prohvet, nagu olid Abraham, Taavet, Mooses ja Jeesus. Juba oma elu ajal tal õnnestus usku pöörata juba terve araabia poolsaar. Araablased on mulle seletanud, et tol ajal oli Muhamedi tulek väga vajalik, kuna muidu olid hõimud äärmiselt killustunud, moraalivabad, tapsid teineteist jne. Et ta oli siis ühendav ja moraliseeriv jõud. Muhamed endale mingit järglast ei valinud ja rääkis, et ta on viimane prohvet. Kui ta suri aastal 632, siis tema armee lõi araabia kalifaadi (millest sai siis see suur impeerium) ning kaliif oli siis justkui aseprohvet.

Islam iseenesest tähendab allumist jumala tahtele. Ja moslem on siis see, kes allub. Ja inimese ainus eesmärk peab olema jumala teenimine. Paraadis ja põrgu on neil ka kenasti olemas ja usu eesmärk on siis saada lunastus ja pääseda paradiisi. Paradiisi pääsemine oli suur müügiargument Muhamedi ajastul, kui elu oli väga raske ja pilt lunastusest pani silmad särama. Koraan ise on siis kogumik jumala ilmutustest Muhamedile. Lisaks on veel olemas Hadith - kogumik Muhamedi ütlustest ning Sunna - kogumik lugudest, millel on siis moraal ja nagu tõestavad jumala teooria pointe. Moslemitel on kahte liiki kohustused: moraalsed ja tseremoniaalsed. Moraalsed on nagu religioonidle ikka: armastus ja jumala järgmine, lojaalsus ja tagasihoidlikkus, ausus ja lahkus, halastus ja lojaalsus, võrdsus kõigi inimeste vahel ja õiglus. Tseremoniaalsed on 5 islami sammast: 1) tunnistamine, et on vaid üks jumal ja muhamed on tema prohvet (see on kirjuatud ntx saudi araabia lipule) 2) rituaalne palvetamine 5x päevas, 3) paastumine ja muudest kehalistest mõnudest hoiduminje ramadaani ajal 4) regulaarne annetamine, a la 2-3% teenistusest ning 5) ühe korra elus peab Mekas ära käima palverännakul.

Moslemid ei pea juute ja kristlasi uskmatuteks, vaid pigem ekstiteel olevateks. Et kristlased usuvad lihtsalt sama usu vanemat versiooni, mida räägiti enne Muhamedi tulekut. Nad usuvad samu jumalat ja neil on olemas kõik kristluse tegelased, koraanis palju samu lugusid kui piiblis. Jeesus oli küll vaid prohvet, mitte jumala poeg.

Moslemitel on veel kaks haru ka, on sunniidid ja shiiidid. Sunniidid ei pea shiiite tõelisteks moslemiteks, vastupidi aga küll. Peamiseks tüliõunaks on siis see, et kust haru pidi läheb Muhamedi vereliin. Shiiidid arvavad, et Ali kaudu, kes oli Muhamedi väimees. Shiiitlik riik on Iraan (kus ei ela araablased, vaid pärslased) ning shiiidid domineerivad ka Iraagis. Saddam Husseini valitsus oli näiteks sunniitide vähemuse võim tegelikult. Shiiidid on üldiselt usuhullumad ja peavad teokraatiat ainuõigeks valitsusvormiks ning kõik muud tiitlid on jumala vastu (sellest tulenevalt ka löödi Iraani shahh 70ndatel mättasse). Shiiidid on olnud alati vähemuses ja sellest tulenevalt ka ebakindlamad, mistõttu on nad alati olnud agressiivsemad ja kiiremad ründama (nagu ketikoerad), samuti on nad resistentsemad lääne mõjutustele. Üks USA hirme on ntx praegu see, et Iraani mõju nüüd uue Iraagi valitsusega kasvab ning sestap peavad nad rohkem lootma Süüria toele, et tasakaalustada olukorda piirkonnas. Süüria samas on üks hirmus kuri autokraatlik diktatuur, mis nagu teada on Liibanoni okupeerinud x aastat ja möödunud veebruris tappis ka Liibanoni vabadusmeelse peaministri. Sestap on USA ka selle kohapealt ühe silma kinni pigistanud. Üks teooria väidab ka, et seetõttu jättiski USA Husseini võimule peale Lahesõda, et kartis shiiitide mõju suurenemist ja eelistas sunniitlikku valitsust.

Korra veel ajalukku tagasi. Hiljem siis Araabia Kalifaat kukkus kokku, mille esmalt vallutas Bütsants ja siis Osmanid (kes valitsesid siin kuni 20nda sajandini). Osmanid olid igavesed despoodid ja nende ajast jäi siia kultuuri ka sisse diktaatorlik võim. Eurooplastest kaubamehed (Vasco da Gamast alustades) võtsid neil aegadel ka kaubaturu üle (india ookean, vahemeri, punane meri) ja araabiamaailm langes stagnatsiooni. Siin mail sai sel ajal normiks juhtide absoluutne võim (beduiinide aegadest saati küll), mida sai muuta vaid mõrvamise teel (sõna "assassin" on ka tulnud araabia keelest). Piirkond oli ka äärmiselt vaene ja siin oli väga raske elada. 20nda sajandi algupoolel nafta leidmisega iidsetel aegadel sisseseatud 2 klassi süvenesid veelgi.

Lisaks sellele, et vaesus lokkas ja kliima raske, ei tehtud siin ka muud laadi innovatsiooni. Kui tänapäeval paljud araablased kiruvad, et kõik halvad asjad on tulnud läänest, siis vastu saab öelda, et noh, hea küll, aga siit maailma kandist pole jälle mitte midagi tulnud. Kogu maailma leiutised ja areng on tulnud läänest või siis kaug-idast (Jaapan jne). Miks nii? Koraan kirjutab: "Ära järgne sellele, mida sa ei tea". Ehk siis tundmatu vältimine on juba maha surutud religiooni poolt ning pinnas innovatsiooni kasvuks on hästi nõrk. Paljuski usutakse ka fatalismi, et tuleb see, mis Jumal ette näeb. Usk õpetab nii. Selle ja iidsete kommete kombinatsioonina on siinne ühiskond suhteliselt konservatiivne, keskendudes rohkem traditsioonidele ja minevikule, kui tulevikule. Seda kõike on soodustanud veel ka madal haritus. Haridus, kirjaoskus jne on arenema hakanud alles 20nda sajandi keskpaigast. Olles üle tuhande aasta olnud vanas kinni, pole muutused kiired tulema. Ent muidugi nad tulevad, pääsu pole. Dubai ja Ühendemiraadid on väga suures muutuste keerises. Muidugi järjest suurenev eurooplaste sissevool on samal ajal kui katalüsaator.

Kuigi sotsiaalselt hoitakse mehi ja naisi sageli lahus, siis tööalaselt on kõik segamini. Ja naistel on õigus saada pärandit, omada vara jne. Erandiks on Saudi Araabia, kui naised ei tohi autot juhtida, töötada koos meestega, elada välismaal ilma meessoost pereta jne.

Araablased panevad alati pere huvid esikohale. Töö on vähemtähtsam. Araablastest juhid saavad aru, kui alluv ntx pere tõttu tööle ei saa tulla. Araablased tänini teevad suurt vahet inimestel keda tunnevad ja keda mitte. Äri ei tehta inimesega, keda ei tunne. Äri ja kauplemine on siin aga suure au sees. Araablased on head müügimehed ja tingijad. Ka Muhamed oli kaupmees. On suur au olla edukas ärimees. Kui esmane ärikontakt on loodud, siis pannakse suurt rõhku suhte loomisele. Kui lääne kultuuri inimesed vaatavad seda kui rituaali, mis eelneb äri tegemisele, siis nende jaoks on see äritegemise osa. Araablane teeb äri inimesega, mitte firmaga, keda ta esindab. Isiklikud suhted on tähtsad ka kõikvõimalike teenete saamiseks. "Tutvuste kaudu" tehakse palju asju ning reeglite rikkumine selle jaoks pole mingi probleem. Nepotism ise on kui omaette reegel. Tüüpiline lääne inimese käitumine võib olla araablasele väga ebapersonaalne ja hoolimatu. Need, kes tihedas kontaktis lääne inimestega küll, need juba harjunud. Dubais erilisi probleeme sellega ei ole. Vähemalt ei ole mulle välja näidatud!:)

Araablased pole ka harjunud pikalt ette planeerima, see on nüüd suht uus asi neile. Lahendused probleemidele on pigem spontaansed kui tugevalt kaalutletud. Ja kavatsus on sageli rohkem väärt kui tegu ise. Kui araablane ütleb sulle, et "Jah, teen ära", siis ta ise tunneb, et on juba midagi teinud selle nimel ja kas ta päriselt ka teeb, polegi nii oluline. Ja kõvasti töötamine pole neile ka just väga meelt mööda. Suurt rõhku pannakse välisele näilisusele, käitumisele.

Tänapäevane pilt araabiamaades on väga kirju, kus kiirteedel kihutavad tippautod ja väiksemates kohates on kaamelid pilla-palla. Pärsia lahe äärsed araabiamaad on tänu oma naftale kõvasti rohkem arenenud kui muud. Siin näen traditsioonilisemat eluviisi siis, kui suurtest linnadest välja lähed.

Nüüd sai juba kõvasti kirjutatud, liigagi palju :) Ent ega ei saanud kõike öeldud ka. Muidugi oluliselt paremini saab kõigest aru, kui ise koged seda asja, mõningaid asju on raske kirja panna ja paljud asjad ei tule meelde ka.

Dubai valitseja suri

Täna hommikul kulutulena levis teade sheikh Maktoumi surmast. Ametlik leinaperiood on 40 päeva, valitsusasutused ei tööta nüüd 7 päeva jutti. Tulev nädal on ka Eid, mis toob vabad päevad, mis tähendab, et 2 nädalat jutti on riigiasutustel vaba. Erafirmadel on vabu päevi vähem, ent täna-homme paljud firmad ei tööta ja tulev nädal Eidi ajal ka 2-3 päeva mitte. Tänaseks oli planeeritud ka maailmakuulsa Dubai Shopping Festivali avalöök (pidi tulema grandioossne pidustus, lasershow ja teab mis veel), mis lükkub edasi. Muud üritused sealhulgas. Nende projektijuhid raudselt kiristavad hambaid. DSFist kirjutan lähemalt mõne aja pärast.

Dubai valitsejaks saab nüüd tema vend sheikh Mohammed, kes on olnud kroonprints aastast 1995 ja ka de facto valitseja (Dubais arengu peamine eestvedaja), kuna sheikh Maktoum oli olnud pikka aega haige. Maktoum suri Austraalias, kuhu lendas 28.detsembril. Nüüd saab Mohammed võimu juurde ja ehk saab veel mingeid suuremaid plaane ellu viia, kes teab. Kuna tema suhted Abu Dhabi valitsejate perega head ei ole, siis lisamuutusena võib hõõrumine kahe emiraadi vahel suureneda.

Surmateate kokkuvõte:
His Highness Sheikh Maktoum bin Rashid Al Maktoum, Vice-President and Prime Minister of the UAE and Ruler of Dubai, has died in Australia at the age of 62. His successor is General Sheikh Mohammed bin Rashid Al Maktoum, Crown Prince of Dubai. The official mourning period will last for 40 days, and UAE flags will fly at half mast. Ministries and government organisations will be closed for seven days.

Lähemat infot veel siit: http://news.bbc.co.uk/2/hi/middle_east/4579552.stm

Uut ja vana teile

Loodan, et kõigil oli vinge uusaastaöö. Mul vähemalt oli - ülivinge! Pole nii lahedalt aega veetnud tükk aega! Alustasime tähistamisega pärastlõunal, kui mingi kella 2 paiku läksime pundiga randa, et chillida seal, ujuda - ja napsi võtta. Meil oli seal hea kamp koos ja lõbu laialt! Ilm oli supervinge, pisut tuuline (suured lained), korraks tuli isegi vihma (siin on vihm hea ja paljuoodatud, soe ja ei kesta
rohkem kui 5 minti ning pigem tibutab). Lisameelelahutusena vaatasime kuidas langevarjusurfarid pistsid rinda merelainetega. Peale 3-tunnist chilli rannas läksime kogu pundiga siinsesse välispraktikantide korterisse, kus sõime õhtust ning tegime veel mõned dringid.



Kella 22 paiku sõitsime lennujaama poole, et peale korjata üht ameerika neiut. Jõudsime sinna hilinemisega, leidsime neiu suht kähku üles (kuigi polnud pilti varem näinud) ja võtsime suuna kohe peole. Peokohaks olime valinud ühe siinse ostukeskuse Wafi City katuse, kuhu pääses pidutsema tagasihoidliku 180 dirhami eest (~650 eek). See oli üks odavamaid kohti linnas, hinnad läksid üles kuni seal 7000 eeguni. Igatahes me pidu oli supervinge, seal oli ca 2000 inimest, muusika ja tants kestis kella kolmeni. Äärmiselt lõbus oli ja nalja sai rohkem kui rubla eest.

Pildid peost on saadaval ka mu imagestation galeriis (juhend vaatamiseks paremal).