Mis siis toimub?

Nii. Pole jälle mõnda aega kirjutama saanud, peamiselt seetõttu, et ei veeda enam oma päevi kontoris ja pole regulaarset netiühendust. Käin iga päev netipunktides, ent tavaliselt üle 1 tunni seal pole ning selle ajaga muud asjatamist piisavalt, et blogi ei jõudnud uuendada. Nüüd see faas on möödumas ja minult võib jälle sagedamini kirjutisi leida.

Töökohast. Kirjutasin, et leidsin uue töö. Lugu sai alguse sellest, et Eesti iseseisvuspäeval helistasin siinsele kaasmaalasele Katile, et head vabariiki soovida ning rääkisin muuhulgas ka, et olen nüüd tööturul otsingutel. Paar päeva hiljem tuli Katilt kõne, kus ta andis mulle teada, et Dubais üks eestlane uut äri püsti panemas ja võiks potentsiaalselt vajada inimesi. Andis mulle numbri, helistasin, sain inimesega kokku ning kokkulepe saigi sõlmitud. Vahel paneb mõtlema, kuidas väikesed juhused muudavad elukäiku?

Igatahes olen nüüd Katile "vahendustasuna" õhtusöögi võlgu :) Mis töö siis on? Tegemist on Eesti firmaga, eestlaste initsiatiivil püsti pandud ja kuu lõpus lendab siia veel 9 kaasmaalast. Et alustame täieliku eestlasliku kollektiiviga. Äriks on kinnisvaraportaal (vähemalt kick-offina, edasi järgneb teisi asju), kus ma hakkan tegema müüki ja marketingi. Dubai kinnisvaraturg kasvab meeletult (sadu ja sadu uusi ehitisi kerkimas), elukoha otsingud on siin vaevanõudvad (ajalehekuulutused, kehvalt struktureeritud jne), kontoripindade leidmine keeruline. Sellist kinnisvaraportaali, nn one-stop-center, on siia hädasti vaja, see teeks kõigil elu lihtsamaks. Mis mind selle värgi juures paelub on see, et saan kaasa lüüa täiesti uue ja ambitsioonika ettevõtte ülesehitamisel. Väljakutse on suur, mis teeb kogu loo väga põnevaks. Olen täis motivatsiooni ja kasvavat entusiasmi. Eile võtsime ära ka kontoripinna (suur, 3000 ruutu), sain läpaka ja juba alustan teatud asjadega tegelemisega (turuuuring, PR, turundusplaanid, paari koolituse ettevalmistamine kolleegidele jne). Eks siis asjade arenedes annan teada, et kuidas läheb.

India pere, kelle juures elan, said lapsevanemateks mõni päev tagasi. Lapse nimeks sai Sarah Susan Satu. Kodus viibimist kaunistab nüüd kassi kräunumist meenutav nutt. Mu elukohakaaslane Jana saab neilt pidevalt õpetussõnu, et lapse saamine on ikka suur vastutus. Mulle ei räägi nad midagi. Minu vestlused nendega on lühidad: Hi! Hello! How are you? Bye! Mitte sellepärast, et me läbi ei saaks. Mul pole nendega lihtsalt millestki rääkida ja ma ei näe põhjust, miks ma peaksin sunnitud vestlusi läbi viima. Rahaasjadest räägitakse küll ainult minuga, meesterahvas ikkagi.

Mu viimast nädalat on ilmestanud veel lonkamine. Näitasin siinsele rahvale pilti, mida 2a tagasi kasutasime AIESECi värbamiskampaanias (oli üleval bussipeatustes Tallinnas ja Tartus), kus ma sooritan megahüpet porilompi. Rahva tungival nõudmisel viisin läbi kordusetendust, et demonstreerida oma hüppevõimet. Võime oli tasemel, ent maandumisoskused kehvad. Nii põrutasingi oma kanna ära ja lonkan sest saati. Kiida lolli, loll läheb veel lollimaks. Valus õppetund sotsiaalsest survest.