Mis tunne on muuta kellegi elu?


Mikrotasandil muudame me kõik teineteise elusid iga päev, loomulikult. Aga mis tunne on muuta kellegi teise elu paremaks? Tuua kellegi elusse märkimisväärne positiivne muutus? Ma ei pea silmas kellelegi õlle välja tegemist, pigem on jutt pikemaajalisest kasust:) Kui ma mõtlesin siin ükspäev sellele, et mis kasu on teistel inimestel olnud minu eksistentsist, siis mõtlesin ka sellele, et need momendid, kui olen suutnud kellelegi teisele kasulik olla, on tegelt ühed lahedamad. Positiivne tunne hinges, selline omamoodi mõnus rahulolu. Selline tunne, et nii peabki. Õige tunne. AIESEC on muidugi läbi ja lõhki inimeste arendamise organisatsioon ja selle läbi saab paljusid elusid mõjutada läbi ühe või teise tegevuse. Raskem on hinnata enda kasutegurit olles kellelegi mentoriks, kuna mentee saavutab oma edu siiski eelkõige ise.

Ent siin Dubais rohkem kui eales varem olen tulemuslik olnud meie international internship teenuse müümisel - üks kõige otsesemaid viise, kuidas saan kellegi elu muuta. Üks noor inimene kuskil X kohas teisel pool maakera saab vapustava kogemuse tänu minu tööle. Ja tema elu muutub (tõenäoliselt positiivselt) igaveseks. Nüüd aasta viimasel päeval lähen lennujaama vastu ühele järjekordsele noorele, ameerika tütarlapsele, kes saabub Dubaisse elama-töötama üheks aastaks. Omal moel toob see mingi annuse uhkust ka hinge, et "tänu minu tööle". Samas on see selline hea tunne, et minu tegevusest on kasu. Sellest saan ka hea annuse motivatsiooni oma töö paremaks tegemiseks. On hoopis midagi muud teha missioonitundlikku tööd kui niisama palga jms nimel. Sama moodi on vinge töötada projektide kallal, mille juures on ette näha kõiki lahedaid positiivseid muutusi, mida see kaasa endaga toob. Tegeledes siis vastutustundliku ettevõtluse või inimpotentsiaali arendamisega. Arvan, et iga inimene tahab end tunda vajalikuna ning tunda, et tema pingutustest on kasu ühel või teisel moel. Hetkel ka sellised mõtted peas, et peale Dubaid läheks töötaks mõne maailmaparandaja juures (üro, unesco, world food programme, oxfam vms) mõnda aega.

Ammu teada ütlus, et andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm. Usun, et peab paika.

Eile sai välja ostetud ka lennupilet Bahreini. 18ndal jaanuaril lendan järjekordset naaberriiki uurima mõneks ajaks :)

Järgmine kord järgmisel aastal. Head uut aastat!

Pildil oma võitluskaaslase Aliga.

Dubai ime

Maailmas on palju juttu "Dubai imest". Kuidas mahajäänud kõrberiigist on saanud vinge keskus, mis kasvab enneolematu kiirusega. Eestis olles ma sellest palju kuulnud pole, ent olen üllatunud kui paljud muud maalased teavad selle kohta ja uurivad värki. See Dubai fenomen on muidugi huvitav ja peab tegijtele ka kiitust avaldama. Loomulikult ilma naftata poleks siin endiselt midagi, ent sellest hoolimata on areng on hästi läbimõeldud ja vinge. 60ndate lõpus, kui nafta leiti, elas siin ca 250 000 inimest. Täna ca 4,5 milli ja kasvab hirmsa kiirusega. Ma ei oska öelda, kui palju teile võiks see Dubai lugu ja tulevikuvisioon ning strateegia huvi pakkuda. Ent näiteks siin 2 pilti siis. Dubai aastal 1991 ja 2005. Vahe on märgatav.

Jõul

Kui kunagi otsustasin, et jään jõuluks siia, et kogeda jõule ka mujal kui Eestis (kus olin veetnud kõik eelnevad), mõtlesin, et palmidemaal on kogemus ehk teistsugune, omamoodi lahe. Chill & grill stillis ehk. Tõsi - ilmad on vinged, nagu Eesti suvi (vaata pilte, tehtud eile, 24.12). Ent jõulutunnet pole kuskilt võtta siin! Ei seda jõulude eelsel ajal (kuigi kodus on (kunst)jõulukuusk, ehted ja teinekord jõulumuusikagi) ega eile, jõululaupäeval. Kogu see jõuluvärk tundub siin selline võlts. Eriti kui heidad pilgu aknast välja, siis on kõik kadunud. Kummaline asi see "jõulutunne". Pole ju tegelikult olemas sellist asja, see on väljamõeldis, meelepete. Aga näe, ometi tunneme seda. Ja kui sain kodustelt kaardi, mis sisaldas armsaid sõnumeid, siis läks ka hing kuidagi härdaks ja tuli suurem koduigatsus peale. Nagu paljude asjadega elus, et millegi väärtusest saad aru siis, kui seda pole enam.
Järeldus: traditsiooni väärtus on sageli suurem kui arvame ning õigete talviste jõuludega harjunud inimesel on raske mingit jõulutunnet manada soojas kliimas.

Mis siis ise tegin jõulu ajal? Tegelt oli suht tore arvestades olusid! Olin oma tiimikaaslaste Jana ja Nadinega, lisaks viimase boyfriend Reda (marokolane). Otsustasime korraldada õige jõulusööma ning valmistada toite oma traditsioonilistest köökidest. Mina pakkusin omalt poolt välja, et teen keedukartulit hapukapsa ja sealihaga ning kartulisalatit. Selgus, et ka tsehhidel on kartulisalat tavaline peoroog. Mõeldud tehtud! Osturetkel selgus küll, et hapukapsast saada pole. Muu vajalik kraam sai soetatud.


Toidu valmistamine oli suht lõbus. Kuna kartulisalati tarvis ei saanud kartuleid keedetud päev varem (kuna idee sündis samal päeval), siis algul tundus, et asi läks metsa. Et pigem nägi asi välja kui kartulipudru salat. Ent peale mõnda aega külmkapis nägi asi täitsa päris välja! Ja maitses ka nagu päris. Sealiha tuli võrratu (no ikka on kõige maitsvam liha!).
Teised valmistasid veel miskit Maroko moodi kana, tsehhi stiilis kala ning pudingit. Lisaks oli meil ostetud kohupiimatort. Nagu jõulude ajal kombeks, saime tugeva söömise üledoosi. Lisaks maitsesime head veini (aitäh Minni!) ning lisasime kogu üritusele kohalikku hõngu shisha abil. Ent midagi oli siiski puudu. Muusika? Ei, Georg Michael laulis oma Last Christmasit ja Chris Rea sõitis jõuluks koju, nagu vaja. See osa oli kaetud. Jõuluvana! Tõepoolest, seda meest näha ei olnud. Tõenäoliselt ei saanud ta viisat. Või siis moslemiriike ei teenindata.

Kuna ametlikult on meil tegemist moslemimaaga, siis töörutiini jõulud kuidagi ei puuduta. Täna kõik see mats (ka mina) on tööl. Samas küll olen täheldanud, et äri on aeglustunud ning paljud eurooplastest/ameeriklastest tegelased on jõuluks koju sõitnud (puhkuse võtnud). Minu tegevust puudutab see väga otseselt muidugi. Enamik inimesi saabuvad tagasi 3-8 jaanuari vahemikus, tundub mulle.

Häid jõule kõigile ja aitäh lugemast ning kommenteerimast!

Ilu ei sünni patta panna

..iga kord ma maadlen, et mis postituse pealkirjaks panna. Teinekord võtab see mitmeid minuteid ja tunnen sisemist tungi panna pealkirjaks "böö" või "oboe".

Käisin just hommikust söömas ja mõtlesin filipiinode peale. Siin maal valdav osa välismaalastest, kes riigis elavad (expatriates) on nagu olen korduvalt öeldnud, sub-kontinendilt (india, pakistan jne) või filipiinidelt. Mõlemad on nn musta töö tegijad. Vahe on selles, et enamik hindud on koristajad, ehitajad, pargi hooldajad jne, filipiinod on toateenijad, poemüüjad, ettekandjad jne. Filipiinode inglise keeles on üldiselt parem ka ja nende aktsent paremini aru saadav, ehk selle pärast. Võib-olla ausamad ka (ei tee kassat tühjaks). Võib-olla lugemisoskus on ka konkurentsieelis. Tegelt see pole see, millest tahtsin rääkida. Tahtsin rääkida hoopis ilust.

Ikka ja jälle tuleb seltskonnas jutuks, et mis riigis on kõige ilusamad naised. Eesti naiste ilust pole siin maal keegi suurt miskit kuulnud (kohalikud vähemalt mitte) - eestlasi nii vähe ka! Kuigi kui näitasin siin mõnele AIESEC Eesti juhatuse pilti, siis heakskiidu hüüdeid oli küllaga. Aga ma olen teinud järelduse, et see on täiesti mõttetu teema. Kui olin eelmine kevad Poolas, siis poolakad rääkisid mulle, et nende tüdrukud kõige ilusamad. Ma ei saanud mitte nõustuda, kuna polnud seda säravat poola ilu eriti näinud, ent viisakusest muidugi ei vaielnud vastu. Hiljuti mu sõber Ali küsis tiimikaaslase Jana käest, et kas Tsehhi tüdrukud on "hot". Jana võttis google.com välja, sisestas mingid misside nimed ja siis ütles, et on küll. Nojah, sellise meetodiga leiab igast rahvusest ilusaid inimesi. Või siis mitte? Olin enne Dubaisse saabumist suht arvamusel, et igas rahvuses on ilusaid naisi ja see kontsentratsioon on mõnes vaid sutike tihedam ja päris koledaid ikka polegi (mõnel pool heaoluühiskonnas vaid paksuks kipuvad minema), siis eksisin. Mul on kahju ja vabandan, aga filipiinod on üks kole rahvas. No mitte pole näinud ilusaid! Nende näojoontes on midagi väga iseloomilikku, mis nad koledaks teeb. Isegi kui keha ja muud atribuudid oleks väga kenad, siis nägu rikub kõik. Meeste kohta ma muidugi nii hästi ei oska öelda, ent arvan, et ka nende hulgas pole midagi head leida.

Iga inimene vaatab maailma läbi oma isikliku läätse ja arvab, et ta näeb maailma objektiivselt. Paraku neid objektiivseid paradigmasid elule on väga palju. Huvitav oleks teada filipiinode seisukohta ilu kohta, kui kenaks nad endeid peavad ja kui koledaks teisi. Maitse võib ju väga erinev olla. Seni mul pole ühtegi filipiinost sõpra, ent teaduse nimel peaks vist mõne leidma.

Pildil kohalik välispraktikantide kommuun ühe saksa kuti ärasaatmis peol.

Külaline ja perifeeria

Sain kokku esimese külalisega Eestist - Minni tuli Dubaisse paariks päevaks tööasjus ning siis kahel õhtul chillisime linna peal ringi. Näitasin Minnile mõningaid lahedamaid vaatamisväärsusi ja maitsesime kohalikku kööki. Eile õhtul oli mingi kaval tuul väljas, mis veel puhus katuselt me toidu peale liiva ka (istusime väljas). Niiet süües liiv krõmpsus hamba all. Ehtne kõrbesööma!

Dubai oli tema jaoks natuke "kõle" (ilm ja ilusad ehitised meeldisid!). Ja ei osanud ta oodata, et siin nii kallis on - ta ootas, et hinnatase midagi Indiale lähedast. Igatahes oli lahe.

Mainis mingi kord, et vahel tundub Eesti kui perifeeria olevat. Miks ma nii väitsin? Kuna Eesti on nii väike (rahvaarvult), siis paljud asjad, mis maailmas toimuvad, jõuavad Eestisse kas vähesel määral või mitte üldse.. ja suuri vingeid asju ei toimu pea üldse. Näiteks kirjutatakse maailmas tohutul hulgal häid raamatuid, mis eesti keelde iial ei tõlgita... ja inglise keelseid pole ka saada. Muidugi internet aitab välja, ent see pole päris see, et lähed poodi ja valid. Samuti kasvõi selline pisiasi, et superstaarid harva eestis esinevad, kuna me nii väikesed. Poodides on valikud väikesed palju maailma vingeid brände meil saada pole. Seda nii riietes, ehetes, toitudes jne. Ka tehnoloogia vidinates on saadaval vaid teatud valik. Ei usu, et Eestis hakkab toiumuma rahvusvahelise mainega festivale, üritusi. Vähemalt mitte lähitulevikus.

Teatud kontseptsioonide areng nagu kasvõi vastutustundlik ettevõtlus ja kõik sinna alla kuuluv on väga vähe arenenud. Igasugused megaprojektid lähevad Eestist mööda, suuri investeeringuid sisse ei tule, kuna siseturg on nii väike. Hiljutises NY Timesi artiklis Eesti kohta (http://www.nytimes.com/2005/12/13/technology/13skype.html?incamp=article_popular) võis lugeda kommentaari Priit Alamäe poolt: "Let's be frank. Estonia has 1.3 million people. We have 200 IT graduates a year. We do not have the resources to develop our own Microsoft." Laiemalt võttes kehtib see iga ala kohta. Kui varem ei saanud Eesti kohta midagi rääkida ja nüüd viimastel aastatel on olnud meil nimed nagu Kazaa, Skype, Playtech - siis need on ikkagi paraku välisrahadega tehtud ja papp voolab välja. Kui välismaalane küsib, et kes on tuntuim eestlane, siis mis sa vastad? Ma ei pea võimatuks, et Eestis saab ka oma rahadega teha vingeid asju, et see on ikka suht keeruline. Riskikapitalide levik pole just eriti suur. Globalisatsioon ei jõua ka Eestisse väga suurel määral, kuna ikka see turg väike. Enamik MNCsid meil uksi ei ava kunagi. Turu väiksus tähendab ka, et raha on riigis vähe ja suuri investeeringuid ja projekte ei jõuta teha. Ma näiteks ei usu, et Eestis võetaks ette mingeid suuri strateegilisi tulevikku suunatud projekte, olgu selleks kasvõi finantsinimeste talentpooli arendamine - pikaajaline planeerimine (ja selle finantseerimine) on meil kesine. Mingitele kindlatele sektoritele suunatud arendustegevuste ja investeeringute tegemine ei saa tõenäoliselt toimuma, kuna sektori esindajad on reeglina väikesed, ettevõtteid vähe ja riigil pole ka pappi. Ülikoolid - jällegi on vähe tõenäoline, et Eestis ülikoolid maailma mastaabis kõva reputatsiooni saavutaksid ja rahvusvahelisetele tudengitele magentiks hakkaksid olema - põhjused eelkõige muidugi finantsilised.

Kurbnaljakas on ka vaadata Eesti poliitilisi mänge ja kemplemisi. Tühine kuidagi see värk sageli.

See nüüd võis kõlada nõmeda virisemisena, ent pole nii mõeldud. Võib-olla mõnes suhtes on need asjad ka head. Mis on kindlasti Eestis maailma tipp on internetipangandus - selle mugavus ja tehingute kiirus. Siin maal on levinud veel tshekid jms - tundub nagu eelajalooline mulle! Kriitikanoodiks ütleks veel, et mulle vähemalt tundub, et eestlastel silmaring vahel liiga ahtake, mis puudutab globaalset maailmapilti. Kuigi olen nõus, et üldharidus on nii mitmeski aspektis suht hea.

Ja igast muid hüvesid on Eestil muidugi ka, mida te kõik isegi teate. Pealegi on see väike kuidagi armas ka. Ja teadmine, et olen 1 väikesest rahvast, suurendab minus patriotismi veelgi. Tunnen pigem tõusvat missioonitunnet, et oma kodumaad kõrgamele tasemele viia.

Tere tali!

Dubai, mis tahab saada kõikide modernsete maailmaimede kodumaaks (plaanis ehitada ka 1:1 koopiad Eifelli tornist, vabadusesambast, Taj Mahalist jne - ja kõik ühte kohta panna!), on nüüd loonud ka suusakeskuse. Pildil mu selja taga on üht-teist näha ka. 22,5 km2 suurusel maaalal saab suusatada, slaalomit teha, lumelaududa, lumesõda mängida jne. Slaalom? Jah, siin on võimalus 60m kõrguselt (20+ korruseline maja) alla lasta jne. Ühesõnaga kõik võimalused olemas. Ainult hirmkallis on see värk. 2 tundi suuskamist maksab ca 450 EEK. Päevapilet on ca 770. Lihtsalt lumesõda mängida ja lumes püherdada on kuskil 150 EEK. Nii et te seal Eestis suplete raha sees. Lumes püherdamine on privileeg! Järgmine kord kui pikali kukute lumes või jääl, siis mõelge, et Dubais maksaksite selle eest vähemalt 300 raha.

Sel nädalal jookseb siin ka Dubai Film Festival (kuna tegemist Dubaiga, siis loomulikult tahab see festival olla ühel päeval prestiižikam kui Cannes) ja käisin siin pea iga päev filme vaatamas. Hollywoodlasi Morgan Freemani ja Lawrence Fishburni sai oma silmaga näha. Oli nii ja naasuguseid filme, paar väga head elamust sain ka. Festivali väliselt käisin vaatamas "King Kongi" uusversiooni. Ületas tugevalt mu ootusi ja soovitan kuumalt!

Maailm ja mõnda

Jaa, pole tükk aega kirjutanud. Mul kodusel läpakal põles toitejuhe läbi ja pole uut saanud veel soetada, et kodus arvuti kasutamine pole hetkel võimalik ja kontoris nii kiire olnud, et pole saanud tööväliste asjadega eriti tegeleda.

Töörindel läheb suhteliselt hästi, paljud läbirääkimised on viimases faasis ja jaanuari lõpuks ootan suuremat läbimurret. AIESECi keeles olen raisinud ca 10 või natuke rohkem TNi, neist 3 matchitud. Suuremad finantspartnerlused on tulekul. Palju on ka tegemist siin Corporate Responsibility projekti käimalükkamisega. Esmaspäeval oli meil suur stakeholder meeting, kus 35 organisatsiooni olid kohal ja andsid ideid projekti jaoks. Samal ajal muidugi toimus minu ja teise läbiviija (Dubai Ethics Resource Centeri esindaja) kaasabil nendes omanditunde loomine ja promo tegemine. Tulemusena olid enamik neist väga excited ja moodustasime seal projektile ka nn Streering Committee, millele tuleb ka finants- ja akadeemilise suunitlusega alamkomiteed. Isiklikult huvitav kogemus sellise asja kokkupanemisel kaasa lüüa ning millegi väga vinge loomisel üks asutaja olla. Usun, et sellest projektist kasvab suur värk aastate jooksul. Samuti kohtusin sel nädalal siin ühe valitsusorganisatsiooniga nimega Dubai International Financial Center. Nad tahavad siinse regiooni jaoks luua finantssektori jaoks "talent pooli" ja siis arutlesin nendega, et kuidas selle eesmärgi nimel saame sünergiat luua. Arvan, et siit kasvab välja teine superprojekt, millest võidab nii kohalik regioon kui ka AIESEC.

Muidu ilmad on siin endiselt suvised, täna oli nii 26-27 kraadi päeval. Absoluutselt mingit talvetunnet pole, jõuludest rääkimata. Tuli lausa hämming peale kui vaatasin kalendrisse, et järgmine nädal jõulud. Mingeid plaane veel ei ole, aga eks teen veel. Huvitav on ikka see, et kui kogu elu jooksul on jõulude ja talvega seostunud külm ilm ja (soovitavalt) lumi, siis selle puudusel mu keha ega vaim ei taju üldse, et oleks talv on käes. Vaid kalender väidab nii! Kaubanduskeskustes on jõuludekoratsioonid ja värgid olemas küll, ehitud ja elusad jõuluvanad võtavad lapsi põlve peale, ent ikkagi tundub kõik jube võlts. Mõnes keskuses on lumi ka olemas. Jõuludel küll siin maal mingit kristlikku tähendust pole, puhtalt selline kommertspüha ja selline rahulik üksteise vastu kena olemise periood. Millal see tähtsaim jõulupäev on, see varieerub siin rahvuseti. Mõnede jaoks see õige päev on 24, mõnedele 25.

Rahvustest ja sissejuurdunud asjadest rääkides, siis olen täheldanud seda, et tunnen ent teiste valgete inimeste seas ikkagi kuidagi kodusemalt, või selline seletamatu ühtekuuluvus tunne on... Raske seletada. Ma pole rassist, natsionalist ega ksenofoobik. Suurem osa mu sõpru siin on subkontinentlased ja araablased - kõik väga toredad inimesed! Elan hindude linnaosas ja kui satun tänaval juhuslikult kokku teise valge inimesega ja me pilgud kohtuvad, siis on nagu selline sõnadeta kommunikatsioon... selline teatud ühtekuuluvus tunne.. väga imelik on see kogu värk ja keeruline seletada. Siin maal on muidugi absoluutselt nii, et hindud hoiavad hindude juurde, britid brittide juurde jne. Ikka see, millega oled harjunud, mis on turvaline, selles keskkonnas inimene alateadlikult eelistab olla. Seda oli näha ka AIESECi International Congressil - maailmajaod hoidsid eraldi.. Aafrika aafrikaga, latiinoameeriklased omaette, asiaadid omaette jne. Kui olin Indias, siis valget inimest tänaval nähes sai ka teretatud - nagu oma inimene. Polnud varem (Eestis) selliste teemade peale eriti mõelnud.

Sel perioodil, kui olen Eestist eemal olnud, olen väga palju hakanud mõtlema asjade peale, millele varem kas tähelepanu ei pööranud või siis üldse ei mõelnud. Dubai on megakiirelt kasvav tulevane metropol. Siinne väliskogemus on mu silmaringi päris oluliselt laiendanud ja mu paradigma globaalsele maailmale suht kõvasti transformeerunud... Eesti tundub väga paljudes asjades perifeeria, ääremaa. Muidugi armastan ma oma kodumaad ja olen ning jään Eesti patrioodiks, ent see ei muuda seda fakti.. Palju mõtteid sellega seoses peas, kel huvi, siis võin pikemalt vestelda sel teemal.

Spordist ka. Siin maal inimesed arvavad, et kui nad jala käivad, siis on hullud spordimehed. Ilma liiklusvahendita siin linnas liikuda pole võimalik. Ja siis kui peab jala käima, siis on sport. Seda on mulle kinnitanud mitmed kohalikud. Mu kodu lähedal on park, mille ümber on 2km pikkune jooksurada - jooksen tavaliselt seal 2 ringi. Raja peal on inimesi võrdlemisi palju - aga peale minu vast 1-2 inimest jooksevad veel, ülejäänud jalutavad! Naljakas näha inimesi traditsioonilistes kas hindu- või araabiariietes, jalas tossud. Sageli on nende käimistempo aeglasem kui minu normaalne kõndimiskiirus. Kas nad jalutavad niisama, et nautida loodust vms? Ei! Ikka sporti teevad, niisama polegi seal midagi vahtida. Mulle tundub see igatahes kummaline ja naljakas:)

Möödunud nädalal olin sõpradega väljas, paffisime shishat ja siis ühtäkki üks siinsetest internidest, Egiptusest pärit: "Ahjaa, mul head uudised ka! Mu ema helistas ja teatas, et leidis naise mulle. Et kui koju lähen, siis abiellun." Selline lugu! Muuseas. "Ema helistas". Minu jaoks see arranged-abielu on harjumatu kontsept küll, ent olen sel teemal siin paljupalju vestlenud ja saan sellest kontseptist aru. Ise ei suudaks iial nii teha, ent saan aru. Egiptlane rääkis, et kui tema isa ja ema on tüdruku tema jaoks välja valinud, siis see on tema jaoks au. Ja et ta on kitsarinnaline ja ei suudaks iial abielluda naisega, kel enne kellegagi suhe olnud, sooje sõnasid vahetanud, füüsilisest kontaktist rääkimata. See on muidugi topeltstandardiga, kuna meestele on kõik lubatud. Oh well! Elu on selline.

FLC


30.11-02.12 olin kohaliku AIESECi rahvuskonverentsil Future Leaders Conference, koolitaja-läbiviija rollis (facilitator). Konverents oli hästi vinge! Päris mitmed asjad olid erinevad võrreldes Eesti samalaadsete konverentsidega.

Esiteks suur erinevus see, et konverents toimus 4* hotellis, kus kõik luksused nagu bassein, diskoklubid, baarid, vabaõhukohvik jne. Delegaadid maksid näopealt 450 dirhami ehk ca 1500 EEK. Asukoht oli Buraini, linn Abu Dhabi emiraadi piirilinna Al-Ain ja naabermaa Omaani vahel, oaasis. Buraimi on tegelt Omaanis, ent kuna Al-Ain ja Buraimi on kõrvuti, siis liikumine kahe linna vahel pole reguleeritud piirikontrolliga. Ent kõik menüü hinnad hotellis olid Omaani riaalides, fujaees Omaani sultani pilt jne. Hotellis oli ka Omaani mobiilivõrk, et kõik olid roamingu peal.

Enne konverentsi organiseerisime spetsiaalse Parents Eveningu, kus selgitasime lapsevanematele konverentsi eesmärke ja mis kasu see nende lastele toob. Seda selleks, et nad oleks nõus lubama neil ööbida kodust eemal paar päeva ning maksta osavõturaha. See läks edukalt ja vaid 2 liiget jätsid tulemata.

Konverentsi läbiviimisest: Võrreldes eestlastega on siin inimesed avatumad ja julgemad, ja seetõttu ka interaktiivsete sessioonide ja grupiarutelude läbiviimine oli hoopis hõlpsam ja mõnusam kogemus. Suurem osa ei karda oma arvamust avaldada, pole kartust, et jäädakse rumala vastusega häbisse. Kuna see oli mulle esimene intensiivsem kogemus meie uute liikmetega (neid ca 22) koos töötada, siis ma varem ei tundnud neid kuigi palju. Ja olen väga positiivselt üllatunud - keskmine uute liikmete tase (aktiivsus, intelligents, suhtlusoskused jnejne) on kõvem kui Eestis tavaliselt. Jään alati Eesti patrioodiks, ent elu on elu. Mulle isiklikult oli ka konverents ka heaks õpikogemuseks mitmetes aspektides.

Meelelahutuslikuma poole pealt: siin maal on kõik konverentsid kuivad, st alkovabad. Seda seetõttu, et kui mõni lapsevanem kuuleks, et ta võsuke on AIESECi üritusel õlut joonud vms, siis kindlalt tuleks keeld peale edasi selle tegemistest osa võtta ning halvemal juhul kaebaks veel keegi kohtusse ka ja laseks meie operatsioonid sulgeda siin. Muidugi on liikmeid, kes on selle teema suhtes vabameelsed, ent keeld kehtis kõigile võrdselt. Samuti kuna siinne noorsugu elab teatud määral sellise mulli ja vati sees (perekond teeb palju ette-taha ära), siis euroopalikus mõistes on paljud neist ebaküpsed, lapsikud. Mängud nagu tõde ja tegu ajavad enamuse pöödesse, isegi kui tegu on midagi väga tühist, nagu ntx musi tegemine kellegi põsele. Jälgisin ja imestasin! Samas tegin ka tähelepaneku, et mõtlemis- ja analüüsivõime ning lapsikus on teineteisest eraldi seisvad asjad.

Ühel õhtul otsustasin külastada ka kohalikku baari, kuna sealt tuli vali muusika. Sattusin väga huvitava kultuurielamuse peale. Baari keskel oli selline lava, kus nii 8-10 naisterahvast tantsisid bändi saatel. Lava ümber istus nii 50-60 kohalikku vanameest, ila suunurgast tilkumas. Kõik suitsetasid ja jõid õlut või muud alkoholi (mida õiged moslemid ei tee). Natukese ajka pärast hakkas koitma, et naised lava peal olid müügiks. Kõik nad seal tantsisid ja hööritasid ennast (enamik olid 30ndates, väga laiade puusadega ja paksuvõitu ka), tegid kundedele silma. Kuna kõik toimus araabia keeles, siis ma väga palju toimuvast aru ei saanud, ent tegemist oli oksjoni moodi asjaga, kus siis ätid viskasid kaelakeesid, mida sai kohapealt osta, naiste jalgeette ja kes kõige rohkem viskas, sai naise nagu endale. Siis pandi naistele kroon pähe, näitamaks, et ta on ostetud. Igatahes huvitav elamus oli. Naistest oli kahju.

Konverentsi esimesel päeval viisin läbi töötubasid (kogu konverentsi 1. päeva viisin üksi läbi) teemadel nagu oma kire avastamine, unistuste loomine ja saavutamine, isikliku missiooni ja visiooni loomine, eesmärgiseadmine jne. See oli midagi, millega siinsed noored polnud kunagi kokku puutunud - hullult lahe oli inimeste silmis näha sära, valgustusmomente ja nende nägusid, kui nad (mitte kõik, aga enamus) esimest korda mõtlesid selle üle , et nad võivad ise oma saatust kujundada, dream big jne. Kogu päev oli äärmiselt inspireeriv nii neile kui mulle.

AIESECi konverentside lõpus on komme kirjutada kaasosavõtjatele midagi kena (sugarcubes). Esimest korda elus sain selliseid soove, kus muuhulgas kirjutati God Bless You jne. Eestist tulnuna on sellist asja väga võõras kohata, ent huvitav.

Imagestation galeriis on ka pildid üleval sellest konverentsist.

Asjad, millest puudust tunnen ja muud loomad


Tere, siin Dubai. Taevas on endiselt enamasti pilvitu ja temperatuur päeval seal 28-30 kraadi juures. Õhtuti läheb suti jahedaks ka, langeb sinna 20 kraadi piirimaile ;)

Paljud on mu käest küsinud, et millest siis puudust tunnen siin kaugel maal olles. Mõtlesin selle peale ja tulin välja sellise nimekirjaga (lisaks elementaarsele nagu pere, sõbrad jne):
- Sai eesti või ja doktorivorstiga
- Must leib (nii rukki- kui peenleib)! Paljud välismaal olles räägivad, et kiluleiba tahaks. Kuigi ma tavaliselt suht harva söön kiluleiba, siis sellele mõeldes tuleb isu peale küll!
- Peipsi tint tomatikastmes! Nii saia kui leivaga. Tegelt sedagi harva söön, ent praegu tahaks.
- Heeringa rollmopsid
- Sibula, muna ja hakklihaga praetud kartulid. Ideejärgi oleks seda võimalik tegelt siin ka valmistada, aga näe, miskipärast pole ette võtnud.
- Sealiha (karbonaad vms). Sealiha on siin saada tegelt küll, ent kahjuks mitte mu kodu lähedal poodides, ma elan vales linnajaos.
- Kartulisalat jm taolised salatid.

Samuti tahaks käia sõpradega pubis (siin selliseid mõnusaid pubisid on vähe ja nad ikka kallid). Ja tunnen puudust sellest, et puudub kesklinn, kus saaks ka jala ringi kolada nagu Eesti (jt Euroopa) linnades. Ning ennast ka üllatab - kehvast ilmast! Siin on see nn "hea" ilm päevast päeva ning selle väärtus on täiega devalveerunud. Tahaks vihmast ja tuulist ilma. Tahaks vahel lörtsi. Ja lund mõne miinuskraadiga.

Laupäeval käisin siin kohalikul akadeemilisele ringkonnale mõeldud CSR konverentsil ja sattusin rääkima ühe siinse õppejõuga, kes jaanuaris Tallinnasse turismima läheb. Ta küsis, et mis seal lisaks külmale ilmale on? Jutustasin talle siis vanalinnast ja kui kena see tegelt on lume ja valgustusega pimedal ajal. Tuli endalgi suur tahtmine minna vanalinna peale jalutama.
Aga ega ma ei kurda, siin on väga lahe, naudin elu täiega.

Siis tahaks rääkida mind tabanud needusest. Needuse nimi on Ei-Saa-Kohtuda-Sõprade-Ja-Tuttavatega-Eestist. Kui Triinu septembris Dubaisse sattus, siis see needus hoidis mind kinni Indias. Nüüd täna hommikul saabus Helena R., kellega oli plaanis terve päev veeta (võtsin töölt vabaks jne) - aga mingi kala tõttu reisibüroos ta ei saanud transiitviisat, mis selgus alles nüüd (ta teel Nigeeriasse, Dubais 24h stopover) ja on hetkel lennujaamas lõksus! Mina sinna sisse ka ei pääse. Hirmus kahju! Õnneks tal raamatuid kaasas, et saab vähemalt aega surnuks lüüa.

Lisaks igapäeva tööle olen vahepeal käinud Shaolini munkade etendust käinud vaatamas, kinotanud ja klubitanud mõningal määral, nagu mainitud osalenud ühel CSR konverentsil ja siis hiljem selle delegaatidega Dubaid pidi ringi tuuritanud. Hetkel hullkiire meie enda konverentsi, Future Leaders Conference, ettevalmistusega. Konv algab kolmapäeval ja kestab siis 3 päeva.
Ahjaa, tahtsin mainida ka üht pisiasja, mis mind siin häirib suht kõvasti. Nimelt kui me tänaval kõnnime, siis möödume inimestest paremalt, eks? Nagu ka liikluses. Aga kuna Indias sõidavad autot valel pool, siis ka inimesed tahavad mööduda vasakult poolelt! Ja siis muidugi toimub kokkupõrge. Ja samuti nagu ma pahandan, et no mis nad kurat ronivad ette, tõenäoliselt pahandavad nemad ka! Kehv lugu, mis?

Omaan


Alguses pean kohe ära mainima, et Omaan - Omaani Sultaniriik! - on üks igavesti vahva koht. Uploadisin ka oma pildid imagestationisse, et saate neid sealt kaeda (galerii nimeks Oman).

Kolmapäeva varahommikul bussi peale astudes avastasin, et bussifirma nimi on Challenge Lines and bussi peale oli kirjutatud 'Challenge yourself'. "See ei tõota head", mõtlesin omaette. Siiski algas reis viperusteta. Seda kuni piirile jõudmiseni. Kuna viibisin riigis turistiviisa alusel, siis pidin enne emiraatide piiripuntkist saama endale passi riigist lahkumise templi. Seisin kenasti sabas kuni jõudsin ametnikuni, andsin talle enda ja Jana (kes reisis minuga koos) passi. Edasi oli kõik imelik. Tüüp vahtsin passi, toksis arvutis miskit, helistas erinevatesse kohtadesse ja konsulteeris oma kolleegidega, ise käitudes suht närviliselt. Kõik muidugi araabia keeles ja aru ma muffigi ei saanud. Teised bussilised said oma asjad aetud, me passid ikka ametniku käes. Tuli bussijuht, rääkis natuke piirivalvuriga ja siis ütles meile, et võtku me oma asjad bussist välja, tal kiire ja peab ära sõitma. No tore! Keset tühermaad mittemillegi ja absoluutselt eimuffigi vahel. Loomulikult ma sellise lahendusega päri ei olnud ja hakkasin oma õigust taga nõudma. Piirivalvur tuli õnneks mu poolele üle ja käskis bussijuhil oodata. Ametnik andis isegi meile mõlemile tassi teed. Mõne aja pärast said asjad selgeks, templid passi ja reis jätkus. Loomulikult rääkisid piiriametnikud vaid minuga ning eeldasid, et Jana on mu abikaasa, kellele ma siis korraldusi ise annan.

Omaani piiril läks asi libedalt. Ainus imelik asi oli see, et kõik pidid oma kotid letti tõstma, kus siis neid üks naisterahvas läbi otsis. "Läbiotsimine" jutumärkides muidugi, kuna ta tegi vaid luku lahti, vaatas kotti sisse ja pani luku kinni. Oleks saanud 20kg heroiini üle vedada, kui oleks tahtnud. Ju siis jälle üks selline amet, et inimestele lihtsalt tööd anda. Kokku ca 5,5 tundi bussisõitu ja olingi Muscatis, Omaani pealinnas. Ma polnud enne uurinud, et kui palju on rahakurss. Selgus, et Omaani raha on hirmus kallis. 1 Riaal = ca 35 EEK. Kuveidi ja Bahreini dinaarid on muidu veelgi kallimad. 1 riaal = 1000 baizat. Kohale jõudes kobisime ühte odavasse hotelli, kus siis peatusime kogu seal veedetud aja. Algselt pidin küll 3 ööd veetma ühe kohaliku pool, kelle juurde sain koha www.couchsurfing.com saidi kaudu, ent too viimasel hetkel teatas, et traagika perekonnas, keegi sai surma ja ta lahkus linnast.

Omaan on hästi vaikne, rahulik chillout koht. Emiraatidega võrreldes oluliselt rohkem rohelust. Muscat paikneb mäeahelike vahel (ja mererannal), mis tegi pildi väga maaliliseks. Ilm oli suht ideaalne, keskpäeval liiga kuum ehk. Põlesin ära ka, eriti näost. Kui tahaks puhkama tulla siia regiooni, siis igatahes on Omaan parem kui Dubai. Muidugi oleneb puhkuse eesmärkidest, ent tõeliselt puhata rahus on Muscatis kindlasti etem. Usun, et see oleks ka hea koht, kus
vanaduspõlve veeta. Õhtuti ikka chillisin rannakohvikutes, kuulates merekohinat ja popsutades vesipiipu. Kuigi Muscatis elab ca miljon inimest (kogu Omaanis 2,5), siis tänavatel inimesi oli väga vähe näha. Ja liiklus polnud ka kõige elavam just - vähemalt mitte selline kreisi
nagu Dubais. Omaanis kannavad inimesed väga palju traditsioonilisi rõivaid, suurem osa tänavapildis olevatest inimestest. Ka omaanis on palju sisserännanuid subkontinendilt, väidetavalt 60% elanikkonnast. Majad on Muscatis madalad. Max mis on lubatud on mingi 10 korrust. Majad olid araabia stiilis, ei mingeid pilvelõhkujaid ega klaasmaju. Muidugi majad araabiamaades on ikka täiesti samad - nii Tuneesias, Emiraatides kui Omaanis. Enamasti valget värvi. Kolasin nendel päevadel suht palju ringi linnapeal, kõndides ka elurajoonides,
uurides kohalikku elu. Kohalikud inimesed on hästi sõbralikud, naeratavad ja teretavad. Päris mitmed, kes autoga mööda sõitsid, pidasin kinni ja uurisid, et kuhu tahan minna ja kas tahan küüti. Kui oli vaja telefoni kasutada ja helistada kuhugi, siis lahkelt lubasid oma mobiili kasutada (mu enda number emiraatidest väljaspool ei funka).


Taksodest - taksofirmasid Muscatis pole, taksosid palju. Kõik on erataksod ja taksomeetrit pole, et peab alati kauplema. Mina lolli välismaalasena muidugi kohalikke hindu ei teadnud, et kauplesin tavaliselt nii 50-30% alla, ent olen kindel, et sain ikka pügada.

Ühel õhtul käisin Hyatt hotellis, kus veetsin natuke aega sealses väga vinges baaris (üle kahe kuu maitsesin jälle õlut - mis oli küll sama moodi kallis kui Dubais). Hiljem sain teada, et samas hotellis peatus Michael Jackson, keda oli nähtud sealses ööklubis. Noh, seekord siis jäi Michael nägemata.

Omaanid armastavad palju süüa! Käisin mitmetes Omaani ja Jeemeni söögikohtades - oivaline! Söök on imehea, suhteliselt hea hinnaga ja kogused meeletult suured. Kui tellid kana riisiga, siis saad terve kana (mitte elusa muidugi, ikka küpsetatud) ja suure kausi riisi. Riis oli meeldivalt maitsestatud rosinate, kaneeli, nelgi ja teab-veel-millega. Ühes kohas omanik tõi meile enne maitsta erinevaid asju, kuna ei osanud midagi menüüst tellida. Toitu oodates serveeriti
(tasuta) teed, omaani kohvi ja datleid. Pilte erinevatest toidukordadest leiate ka galeriist. Omaani kohv on muuseas väga hea! Ja hullult hea oli iidsel meetodil valmistatud toit: puusütel. Nad kutsuvad seda mandi. Mandi rice ja mandi chicken ja mandi mutton. Ma väga täpselt ei tea, kuidas see mandi puusüte meetod käib, ent sel viisil valmistatud toit on lihtsalt suurepärane.
Rannas käisin ka. Vesi jahedam kui Dubais, ent siiski võrdlemisi soe ja ujumiseks sobilik. Vees oli palju kalu. Omaani vetes elavad muidu ka delfiinid, ent mul ühtegi näha ei õnnestunud. Jana paraku rannamõnusid nautida eriti ei saanud - kuna olime avalikus rannas (mitte hotelli beachi peal), siis kohalikud pole harjunud, et inimesed end bikiinide peale kisuvad. Niiet kui ta otsustas seda proovida, siis kohalikud poisid kogunesid asja lähemalt uurima kohe. Nagu ikka siin
kultuuriruumis, on meestele palju rohkem lubatud ja mul oli kõik lahe.

Sel ajal kui ma Omaanis olin, oli riigi 35. sünnipäev. Kõikjal olid sultani pildid ja tulukesed (nagu jõulude ajal meil). Ahjaa, ka igal Omaani rahatähel on sultani pilt. Siin regioonis hullult see juhtide kummardamine on moes. Igas araabia riigis, kus olen olnud - nii Tuneesias, Emiraatides kui Omaanis. Kui ühel päeval sõitis sultan (suure konvoiga) linnapidi ringi, et rahvast tervitada, siis meeletud massid kogunesid sõiduteede äärde. Ja kui sultan sõitis mööda, siis nad hullusid, viskusid auto kõrvale maha ja lömitasid. Kes sultanit näost näkku nägi, rõõmustas nagu laps, kes jõulukingi saab. Igatahes see juhiarmastus pole vaid propaganda, see on siiras. Kuigi kui hotellis Omaani TVd vaatasin ja tuli saade Omaani saavutustest viimanse 35 aasta jooksul, siis oli igas teises lauses "under the wise leadership of sultan Qaboos". Neile vist lapsest saati taotasse sisse,
et suur juht, hea juht, püha juht ja siis hakkavad seda siiralt uskuma. Nagu ka religiooni ja jumalaga lood. Minule on see muidugi võõras ja imelik, ent püüan neist aru saada.

Muscat sai ristipõiki läbikäidud ja igas lahedaid asju nähtud. Ei hakka postitust enam pikemaks ajama kah. Kui küsimusi, laske tulla. Ahjaa, lisaks piltidele tegin ka mõned lühivideod, mida leiab siit: http://www.mk.ee/~peep/dubai.

This I Believe

Ma lähen paari päeva pärast nädalaks või tiba rohkemaks Omaani ja siis vahepeal blogi ei täienda. Seetõttu panen siia letti ühe mu pikemapoolse kirjutise, mida seni siis jõuate läbi lugeda – kel huvi. Arhitekt Bill Caudill pani oma elu jooksul kirja erinevaid mõtteid ning see pandi peale tema surma kokku ning avaldati nime all „This I Believe”. Kui Tom Peters sai 60, siis otsustas tema kirja panna 60 asja, millesse ta usub – 1 iga eluaasta kohta.

Otsustasin teha midagi sarnast. Siin minu 20 TIBi. Mis siis, et eluaastaid natuke rohkem. Tekst tuli niigi pikk, et sellegi lugemine võtab ilmatuma aja! Kunagi ehk kirjutan vol kahe.

1. Ärategemine
Elluviimine on lahe. Ja lõpuks on see ainus asi, mis loeb. Lubadusi anda ja suuri õhulosse ehitada on lihtne, ent selle väärtus tegudeni jõudmata on null. Hea mees kes lubabki? Vaevalt küll. Edu (loe: oma eesmärke) saavutavad need, kes teevad asjad ära. Õigemini _ainult_ need saavutavadki.

Larry Bossidy oma raamatus „Elluviimine” (Execution) kirjutab muuhulgas midagi sellist: „Kui te ei muuda suuri mõtteid konkreetseteks sammudeks eesmärgi poole, pole neil mõtet. Mis te tulemuseks saate, on muutus halvema poole, sest ebaõnnestumine võtab energia. Korduv ebaõnnestumine hävitab.”

Kas pole mitte tõsi? On. Igaüks teab oma tutvusringkonnas inimesi, kes juba pikemat aega räägivad millegi ärategemisest, olgu see suitsetamise mahajätmine, auto remontimine või kooli lõpetamine. Kui pikemat aega progressi ei näe ja see inimene tuleb jälle sama juttu ajama, siis on esimene mõte: „Jajaa, yeah right, usun ma jee” või midagi taolist. Ja lubaja on ise suht samas rollis! Oleme kõik andnud endale uusaasta lubadusi, mille täitmise lõpetanud juba mõned päevad hiljem. Ja edaspidi on raske uskuda tõsiselt ka iseenda juttu, mistõttu on veelgi kergem lüüa käega. Aga kas poleks hea tunne, kui tead, et ükskõik, mida ette võtad, saavutad? Teadmine, et kui ma luban endale midagi, siis see on samahästi kui tehtud? See on räigelt võimas. Ja igaüks on selleks suuteline, kui vaid tahab piisavalt palju. Hoolimata mineviku (eba)edulugudest.

Räägitakse sellist lugu, et oli kord üks mees tulnud J.P. Morgani juurde ja öelnud talle, et „Härra, mul on siin ümbrikus garanteeritud valem edu saavutamiseks. See on Sinu 25000$ eest.”
„Ma ei tea, mis on ümbrikus,” vastas Morgan, „aga luban, et kui see valem tõesti teeb seda, mida sa räägid, siis maksan raha”. Mees oli diiliga nõus ja andis talle ümbriku. Morgan võttis sealt paberilehe välja, luges seda ja maksis mehele 25000$. Mis seal kirjas oli?

1. Iga hommik kirjuta üles asjad, mida peaks täna ära tegema.
2. Tee need ära

Mul oli tüdruk, keda ma lubasin viia siia ja sinna ning teha igast lahedaid asju. Paraku jäid need lubadused realiseerimata – erinevatel põhjustel. Ja kokkuvõttes põhjused millegi mitte tegemiseks ei loe midagi, asjade tegemata jätmise fakt ei muutu. Usun siiralt, et kui tahad tõsiselt midagi ära teha, siis see on võimalik (When there’s a will, there’s a way). Ja siis see tüdruk ütles mulle ühel hetkel etteheitvalt ajal, kui hakkasime lahku minema, et miks sa ei teinud neid asju, mida sa lubasid? Miks sa ei viinud neid ilusaid mõtteid ellu? Mäletan senini, kui valusalt see nuga lõikas. Tuletan seda endale tänini meelde, kui annan kellelegi, eriti iseendale, mingi lubaduse. Ja teen ära. Lubaduste jagamisel on alati hea järgida reeglit ‚Under-promise and over-deliver’. Luba vähem ja tee rohkem: nii teenid endale lisaplusspunkte.

Rahulolu, mis tuleb asjade ärategemisest, on juba nende tegemist väärt. On ikka hea tunne küll, kui midagi tehtud saab. Ja kui saad päeva jooksul palju vajalikke asju tehtud, siis see on hea turgutus enesehinnangule ka. I’m the man! Arvan, et see tunne on heaks preemiaks. Muidugi võib endale midagi muud ka preemiaks lubada. Tekitada endas Pavlovi refleks, et ärategemine = väärt tasu.

Olen veendunud, et suur osa õnnest seisneb vaid ühes asjas: eesmärkide saavutamises.

2. Terves kehas terve vaim
Tervis on kõik, ilma selleta pole meil midagi. Lihtne on öelda, et oh, mul kiire, tööd palju, klient kukil, raha vajab tegemist ja mida veel. Aga mis kasu on olla rikkaim inimene kalmistul?

Keha on vaimuga otseselt seotud nagunii ja keha olukord mõjutab ka üleüldist vaimset seisundit. Kui oled heas tervises, siis oled rõõmsam, produktiivsem ja naudid elu rohkem. Hea füüsiline vorm annab kõva laksu juurde enesehinnangule ja enesekindlusele, rääkimata tervisest. Kui paljud inimesed põevad oma keha pärast? Kui paljud hoiavad end seetõttu tagasi elu täiega elamisest? Sellisest muretsemisest pole kasu, hoopis tuleks ette võtta miskit. Arvan, et keha eest tuleb hoolitseda kui kalleima vara eest, sest seda see ongi.

Ca kuu tagasi vestlesin ühe inimesega sel teemal ja ta arvas esmalt, peab jube igav olema, et spordiga tegeleda ja teiseks, et „tervelt on ka kehv surra.” No halloo! Mis põhjendus see on? Selliseid absurdpõhjusi võib leida miljon ja mulle tundub, et need on sellised mugavad vabandused neile, kes lihtsalt on liiga nõrgad, et iseendaga midagi ette võtta. Nagu suitsetajad pahvivad nurgas ja siis itsitavad omaette, et „I’m here for a good time, not for a long time.” Oh well. Kui aga küsida ükskõik kelle käest, et kas sa tahad haige, nõrk, põdur olla? Siis vastus on eitav. Kas sa tahaksid heas füüsilises vormis, tugevas tervises, hea kehaga jne olla? Raske on leida kedagi, kes ei tahaks.

Nõustun siinkohal Nikega, Just do it!

3. Oma jooks
Midagi, millesse ma usun 101%: Kui sa tahad elada kõigega, mida väärid ja millest unistad, siis pead jooksma oma jooksu. Pole tähtis, mida teised inimesed sulle ütlevad, oluline on see, mida sa ütled iseendale. Pole mõtet lasta end kõigutada teiste arvamusest seni kuni tead oma südames, et see mida sa teed, on õige. Otsusta, mis on sinu jaoks õige ja mida sa tõesti tahad teha ning jää selle juurde.

Mu personalijuhtimise õppejõud rääkis loo oma isast, kel oli noorena hirmus soov saada arstiks. Isa oli väga hea sportlane ja võitis pidevalt igast võistlusi. Siis algaski sotsiaalne surve, et minna kehakultuuri õppima, mis arst sust ikka tuleb! Läkski. Ja temast sai hiljem treener või mingi taoline spordifiguur. Ja oli kogu oma elu pisut kurb, õnnetu. Pensionile jäädes hakkas tegelema ravimtaimedega, kasvatama erinevaid asju, tegema ravisegusid ja muud rahvameditsiooni värki. Ja olevat senini õnnelikum ja säravam kui kunagi varem! Ehk siis ta juba noorena tundis, mida ta tahaks teha, ent andis teistele järele.

Meie ümber on pidevalt inimesi, kes tulevad ja räägivad sulle, miks mingi idee ei tööta (hea üldse, kui neil mingeid argumente on, enamasti lahmitakse niisama) ja mida sa tegema peaks ja mida ei tohiks teha. Suur enamik neist pole ise midagi ettegi võtnud! Mu tädi seletas vennale kord, et oh mis sa üritad üldse mingit asja teha, me suguvõsas pole keegi rikkaks saanud, ei saa sinagi! No halloo, mis kibestunud kräpp suhtumine see veel on? Konventsionaalne mõtlemine ja riskikartus on tohutult levinud, samas midagi erakordset on saavutanud vaid need, kes on otsustanud teha oma asja, ajada oma liini.

Kui hr Bell leiutas telefoni, siis talle öeldi ka, et kamoon! Kes seda su meelest kasutama hakkab, kellelgi pole ju telefoni, kellele sa loll helistad? Kui IBM oli veel suur mainframe arvutite tootja (need, mis maja suurused olid), siis selle juht ütles personaalarvutite kohta, et ta ei näe mingit põhjust, miks keegi peaks endale koju arvutit tahtma. Bill Gates ja Larry Ellisson (Oracle) pole ülikooli lõpetanud, sest nad tegid oma asja, kuigi olen kindel, et neil oli kukil perekond ja veel 10 matsi, kes seletasid kui oluline on ikka kooli lõpetamine ja kindla töökoha leidmine (sellega ei taha ma öelda, et haridus pole oluline). Selliseid näited on kõvasti!

Tihti peame elus tegema valikuid ja vahel on raske otsustada, millist rada valida oma tuleviku jaoks. W.J. Slim arvas selle kohta nii: „Kui sa ei suuda otsustada kahe enamvähem võrdse teekonna vahel – siis vali julgem”. Nõustun sellega. Ei ole asendust julgusele, kalkuleeritud riskide võtmise toob pea alati tasu.

4. Väärtuse loomine
Arvan, et see, kui palju väärtust keegi/miski toodab, määrab tema olemuse ja eksistentsi mõtte. Mis on see väärtus, mida sina maailmale lood? Mis kasu on ühikonnal sellest, et sa olemas oled? Maailmamajanduses löövad läbi vaid ettevõtted, kes toodavad rohkem ja rohkem väärtust, kes annavad oma teenustele/toodetele lisandväärtust. Kes sellega hakkama ei saa, lükatakse kõrvale. Hiina ja India suudavad toota kõike odavamalt, kuna tööjõud ei maksa midagi. 1 Tai töötaja maksab sama palju kui 8 hiinlast. Tai on alati palju siidi eksportinud, nüüd hakkas ka Hiina seda massiliselt tegema. Odavamalt! Mis Taimeestel üle jäi? Lisada rohkem väärtust oma siidile – lüüa hiinlasi disainiga!

See, kui palju väärtust sina toodad, määrab selle, kui palju oled sa väärtuslikum kui tüüp su kõrval. Töökollektiivis kõige produktiivsemad sellid on need, kes ruulivad. Ühiskonnas saavad kõige rohkem krediiti need, kes teevad ja loovad väärtust. Kõige enam austust ja imetlust teenivad ettevõtted/organisatsioonid, kes parandavad inimeste elukvaliteeti läbi ühe või teise elemendi.

Kuidas inimesena rohkem väärtust luua ja saavutada rohkem seda, mida me tahame? Ma arvan, et tuleb tegutseda rohkem eesmärgi, mitte tulemuse nimel. Teiste sõnadega, et tee asju selle pärast, et see aitab kellelgi midagi saavutada, loob mingit väärtust. Ära tee asju raha või tunnustuse pärast – need tulevad siis iseenesest. Zig Ziglar, mu üks suuri inspiratsiooniallikaid, armastab öelda: „Aita teistel saada mida nad tahavad, ja sa saavutad ükskõik mida sa soovid.” Kas pole tõsi?

Ma arvan, et väärtuse loomise juures on oluline omada ka oma isiklikku elufilosoofiat, oma kindlaid väärtusi. Nagu selline põhimõtete kogum, mis määravad, kuhu sa lähed, mis on su jaoks oluline ja millist pärandit (pärand laiemas mõttes, mitte pelgalt $$$) tahad jätta siit elust lahkudes. Gandhi ütles „My life is a message” . Mis sõnumit sinu elu kannab?

Ma usun siiralt, et iseenda jaoks väljamõtlemine, mis on see väärtus, mida ma loon ja mis on mu isiklik missioon (pane see kirja!), on äärmiselt olulised ning heaks inspiratsiooniallikas. Samuti aitab see kaasa väikeste asjade tegemisel, kui näed suuremat mõtet/eesmärki selle taga.

„Ma pole kunagi mõelnud heliloomingust au ja kuulsuse nimel. Mis on mu südames, peab välja tulema; see on põhjus, miks ma seda teen.”
Ludwig van Beethoven

5. Suurepärasus! Tegija olemine!
Tahad elus läbi lüüa? Palun! Need on võtmesõnadeks. Edu saavutamiseks! Väärtuse loomiseks! Palun säästke mind Edu=TotaalneRahaleOrienteeritus kommentaaridest. Edu = iseendale seatud eesmärkide saavutamine. AIESECi aastakonverentsil 2005 küsis üks delegaat Mihkel Pärjamäe käest, et miks ta edust räägib, et edukultus on ju paha. Siis Mihkel küsis vastu, et kas ta teab kedagi, kes tahaks ebaedukas olla? Tema ise ei teadnud. Mina ka ei tea.

70ndatel ja 80ndatel Jaapani ettevõtted hakkasid megalaineid lööma ja turge vallutama oma TotalQualityManagemendi ja Kaizeniga. Kaizen = pidev (igikestev) enesearenduskunst. Jaapani tooted said üle maailma kuulsaks, kuna olid kõrge kvaliteediga. Paljud briti auto- ja mootorrattatootjad panid pillid kotti, kuna ei suutnud enam võistelda. Mis muud Euroopal ja USAl üle jäi? Pidid samuti kvaliteedi lakke ajama. Oma tooted suurepäraseks tegema! Tänapäeval on see standardnõue. Kvaliteet on miski, mida me eeldame, peame loomulikuks – see pole enam mingi ostu juures väga suur argument. Sony hiljuti erruläinud juht Norio Ohga ütles, et Sony eeldab, et konkurentide tooted on põhimõtteliselt sama tehnoloogiaga, sama hinnaga, sama kvaliteedi ja samade võimalustega. Ainus asi mis üht toodet teisest eristab on disain!

Kas suurepärasus inimeste seas on ka iseenesest mõistetav ja meid eristab vaid väljanägemine? Kaugeltki mitte! Kui paljusid inimesi sa tead, kes on tõelised Tegijad? Kes ei tee oma värki keskpärasel tasemel. Kelle jaoks suurepärasus on norm. Kas see pole mitte räige konkurentsieelis? Kas see pole mitte kõige olulisem konkrentsieelis?

Kui kaua aega võtab, et saada suurepäraseks? Seda küsiti kunagi IBMi asutaja Thomas Watsoni käest. Tema vastus: „1 minut.” See võtab ühe otsuse. Otsus, kohe praegu, mitte iial enam teha midagi, mis ei oleks suurepärane. Raskem teha kui öelda, muidugi. Ent siinkohal ma nõustun Tom Petersiga: „Excellence is Cool! Excellence is Fun!” Iga päev on väljakutse! Vähe on asju, mis pakub sama palju rahuldust kui teadmine, et oled end järjekordselt viinud võimalikkuse piirini. Ja sealt veel natuke edasi! Nagu jooksjad jäävad sõltuvusse jooksmisest (teooria räägib endorfiinidest, mis vallanduvad peale jooksu ja sellest mõnutundest jääb sõltuvusse – heasse sõltuvusse), siis ka suurepärasusest võib sama moodi jääda. Ainult latti tuleb kogu aeg kergitada! Et väljakutse ei kaoks. Et oleks, kuhu pürgida, mida tõestada. Pidevalt end viies võimete piirini, tuleb meie potentsiaal esile. Me keha/mõistus annab meile vaid seda, mida me sellelt küsime.

Mu sõber Viljo, kellega pidevalt vahetame samal teemal mõtteid, kirjutas mulle hiljuti, et peale oma eesmärgi saavutamist, ärgates 2 nädalat jutti tund aega varem (et tegeleda erinevate enesearendusteemadega), polnud see enam keeruline ning mugav inimloomus ei tundnud enam pinget. Kauem magamine oli jälle kerge tulema. Mis ta tegi? Ajas lati veelgi kõrgemale, käies iga hommik jooksmas lisaks! Uus väljakutse andis indu juurde ja motivatsioon varem ärkamiseks tugevam kui kunagi varem.

Räägitakse, et AA (anon. alko.) on üks efektiivsemaid muutuste juhtimise näiteid. Otsus mitte enam juua võtab sekundi. Ja siis raske töö algab. Ent kõik on otsuse taga! Kui tahad olla edaspidi see, keda tuntakse kui inimest, kes teeb lisapingutuse, et saada head tulemust, kes töötab rohkem ja targemini kui teised, kes saavutab erakordset edu oma ettevõtmistes, siis sind lahutab sellest vaid otsus. Ja selle otsuse pead sa tegema uuesti igal hommikul.

Läbikukkumine on hirm proovimise ees. Peamine asi, mis seisab inimeste ja nende unistuste vahel on hirm läbikukkumise ees. Iial ei tohi karta läbikukkumist. Richard Farson on koguni raamatu sellest kirjutanud: „Whoever makes the most mistakes wins!”. Vaata Microsofti – neid nahutatakse vahetpidamata, kuna tarkvaral see ja teine viga küljes. Ma ei taha laskuda MS või mitte diskussiooni, aga müts maha – tüübid hoolimata kohutavast tänitamisest parandavad ja arendavad asja ning lasevad uusi versioone välja kuni raibe töötab päris kobedalt! Austraalia kuulus ärikas Phil Daniels ütles järgmist: „Reward excellent failures. Punish mediocre successes.” Pole olemas vigasid, on vaid õppetunnid. Ja keskpärasus ei ole kunagi kedagi kuhugi viinud.

Michelangelo kirjutas, et suurim oht meile pole mitte see, et meie siht on liiga kõrgel ja me ei küündi selleni, vaid et see on liiga madalal ja me jõuame selleni. „Nobody can prevent you from choosing to be exceptional” (Mark Sanborn „The Fred Factor”)

Andekaid inimesi on maailmas palju, töökaid inimesi ka. Konkurents on karm. Maailmaturul on 2 miljardit hiinlast ja hindut, kes su töökohta tahavad. Mis on su konkurentsieelis? Kui tahad vallutada suuri eesmärke, siis kas tee tööd ja näe vaeva, või lase end veega alla, sest sa ei saavuta nagunii mitte midagi.

See pole ood workaholismile, see on reaalsus. See, kes töötab kõige rohkem, sellel on kuradima suur eelis. See, kes on kõige paremini ettevalmistatud, sellel on kuradima suur eelis. See, kes teeb kõige rohkem „kodutööd”, sellel on kuradima suur eelis.

6. Oma kire leidmine
Hiljuti oli ühel sõbral MSNis nick „If you’re not having fun, you’re not doing the right thing!”. Aamen! Igavese õnne valem (jah, pole vaja kaugemalt otsida): avasta, mida sa tõeliselt armastad teha ja siis suuna kogu oma energia sellega tegelemisele.

Olete näinud osasid näitlejaid või lauljaid, kes on nagu transis lava peal – naudivad oma tööd 101%! Ja seetõttu on nad ka niivõrd head. Kui uurida kõige õnnelikumate ja rahulolevamate inimeste elusid, siis tuleb selgelt välja, et igaüks neist on leidnud oma kire ja siis tegelenud sellega kogu oma elupäevad.

India filosoof Patanjali kirjutas: „When you ae inspired by some great purpose, some exraordinary project, all of your thoughts break their bonds: your mind transcends limitations, your consciousness expands is every direction and you find yourself in a new, great and wonderful world. Dormant forces, faculties and talents become alive and you discover yourself to be a greater person than you ever dreamed yourself to be.” Kui palju tõtt!

Kui leiad oma „elutöö”, siis kogu su maailm ärkab! Räägin oma kogemusest. Sa ärkad igal hommikul tohutu energia ja entusiasmiga. Mõttetöö intensiivistub ja leiad end pidevalt mõtlemas oma kire teemadel, tühjale-tähjale mõte liigub harva. Sul pole enam aega raisata! Sul pole enam kunagi igav! Muretsemine ja negatiivsus kaovad ja leiad end olevat hoopis produktiivsem ja õnnelikum kui kunagi varem. Ja samal ajal on selline seletamatu rahutunne hinges – nagu oleks mingi tasakaalu universumiga leidnud, umbes nagu Coelho kirjutas „Alkeemikus”, et kogu universum konspireerub sinuga su eesmärgi täitmiseks. Saan aru, et see võib kõlada mingi usufanaatiku joruna või New Age jutuna - ent nii ma tunnen. See on suurepärane tunne!

Miks enamik inimesi magavad nii palju? Sest neil pole midagi muud teha! Need inimesed te ümber, kes on tegusad ja lendavad kogu aeg ringi, neil põleb sees kohe selline ere leek. Ja tänu nende entusiasmile ja armastusele oma „töö” vastu (kirg pole kunagi töö – kui tegeled sellega, mis on su kirg, siis sa ei tööta enam ühtegi päeva elus, kõik muutub mänguks, meeldivaks tegevuseks) nad suudavad paremini kontsentreeruda ja tunda rõõmu kõigest ümbritsevast, elada hetkes!

Mu hea sõber Triinu, kes on suur CSR-fänn ja leidnud oma kire selles („CSR on lahe!”), on üks kõige rõõmsamaid ja positiivsemaid inimesi, keda ma eales tundnud! Tema entusiasm ja kirg on meeletult nakkavad, et ka ise langesin selle „lõksu” (heas mõttes) ja aitasin tal Eestis üht CSR projekti orgunnida ja nüüd veel inertsist sean Dubais üles suurejoonelist corporate responsibility projekti (mida võib-olla Triinu juhtima tuleb!).

Kui sageli tulete peale tööpäeva lõppu koju, väsinud, energiast tühjaks imetud, siis viskate end lihtsalt teleka ette pikali ja lösutate? Mõni siis otsib särtsu ellu sõpradest, kes läheb tantsima, kes baari. Kui sageli leiate end tööjuures juba poole päeva pealt väsinuna ja ei suuda enam kontsentreeruda hästi? Uni ja väsimus tulevad peale. Ja siis ühtäkki hea sõber helistab ja teeb ettepaneku õhtul midagi lahedat teha. Mis juhtub? Ühtäkki räägid telefonis entusiastlikult, vehid kätega ja naerad, väsimus kui peoga pühitud! Kõik see on ehedaks tõestuseks, et kui tegeled asjadega, mis ei sütita kirge, siis on räige energialeke. Ja muidugi tootlikkus langeb, tuju langeb, stress, depressioon, ütled kolleegile halvasti ja tahaks jalaga ka virutada. Samal ajal kui on asjad, millega tegelemist naudid, siis on energiat küllaga!

Me veedame töö juures enamuse aja oma elust. Palju rohkem kui kodus, pere ja sõpradega. See tähendab, et see on väga suur osa meie elust. Selle tähendus küündib oluliselt kaugemale kui palganumber. Et olla õnnelikumad, edukamad oma töös ja muudes ettevõtmistes, elurõõmsamad ja positiivsemad, siis tuleb oma kirg üles leida. Ja pühendada oma elu sellega tegelemisele.

NB! Niisama see äratundmine ei tule, tuleb otsida! Intensiivselt!
Kuidas kirge leida? Kirjuta mulle, jagan oma mõtteid.

7. Organiseeritud elu? Pigem ei.
Organiseeritud elu, sujuv ja selge kui laul.
Võid võtta pliiatsi ja kirjutada üles kogu oma järgijäänud elu
Organiseeritud elu, sujuv ja selge kui laul.
Kuidas seda muuta võid tulutult mõelda kogu oma järgijäänud elu

Surematud sõnad Villu Tammelt. Kui lihtne on loksuda igapäevarutiini. Kell 7 üles, buss ja auto, töö ja ülemus, lõunapaus ja kohv, jälle koju, telekas, voodi, uni. Ja nii iga päev! Sellises rutiinis tiksudes on veel maru lihtne ka kaotada suurem siht, oma elu eesmärk (kui see kunagi üldse eksisteerinud on!) ja siis eksisteeridagi just nende tegevuste nimel, mida loetlesin.

Perekond, kelle juures elan hetkel, on sellise organiseeritud elu musternäidis. Iga hommik kell 7 lahkuvad tööle. Kell 18 tuleb naine koju ja hakkab süüa tegema. Kell 20 tuleb mees. Söövad õhtust. Vaatavad telekat kella 24ni. Magama. Ja nii iga päev! Mina olen identset pilti näinud alates sellest ajast, kui sisse kolisin! Kas nädalavahetus on vähemalt teistmoodi? Ei! Magavad kella 11ni, siis teeb naine 3-4 tundi süüa (hindudel võtab hullult kaua see asi), siis söövad, siis lõunauinak, siis ärkavad, vaatavad telekat, söövad õhtust ja jälle magama. Yay! Küll oleks vahva ise ka sellist elu elada! Kõrvalt vaadates tundub see mulle täpselt kui surma ootamine. Aja veetmine selle hetkeni, kuni vikatimees läbi astub. Hmm?

Paar aastat tagasi mõtlesime kaasaiesekkari Kristiga, mu tookordne tiimikaaslane, uueks värbamishooajaks head loosungit välja. Tulemus oli selline: „Tee oma elu erakordseks!” Lihtne? Jaaa, ent kui suur ja sügav tähendus siin peitub! Mõtle: erakordne! Igal inimesel on võimalik elada oma elu erakordselt. Me elame ainult ühe korras siin elus. Kahju oleks seda raisata mõttetu vegeteerimise peale. Mis see tähendab, erakordne elu? Mina arvan, et see tähendab elu täiega elamist. Kõikvõimalike asjade tegemist, äraproovimist (mõistuse piirides: ntx heroiini süstimine läheb juba sinna idiootsuse valdkonda, millel pole elu täiega elamisel midagi pistmist), uute kogemuste saamist. Hetkes elamise nautimist!

Richard Branson, mu üks suuri iidoleid, ütles oma elu ettevõtmiste kohta järgmist: „Ma pole kunagi midagi teinud raha pärast. Tahtsin luua midagi, mille üle ma võiks uhke olla!”. Kui paljud meist elavad selle nimel, et luua midagi, mille üle uhke olla? Bransoni õhupallireisid ja muud trikid on muidugi ka lahedad. Temalt ka järgmine lause: „Running a business must be fun and it has to exercise your creative instincts!” Richard on mu jaoks üks elu täiega elamise võrdkujusid. Ta autobiograafia alapealkiri „Oh screw it, let’s do it!” tuleb mulle alati meelde, kui on mingi hetk, kus tuleb idee miskit kreisit (ebatavalist) teha. Olgu see kasvõi väike asi, nagu aja parajaks tegemiseks kaubanduskeskuses lasterongiga sõitmine.

Arvan, et igaüks saab elust rohkem võtta võttes rohkem asju ette ja luues endale elamusi.

8. Entusiasm, positiivsus ja optimism!
Tom Peters, suur talendifänn, pidas kord loengut teemal “Talent selection and the use of unconventional measures for so doing” ja sattus arutama ühe konverentsi delegaadiga, et kui nad mõlemad paneks 75,000$ restorani avamisse ja peaks palkama inimesi sinna, siis kui oluline oleks see, et inimesel oleks see teatud „säde” silmis. Mõlemad nõustusid, et eelistaksid iga kell amatöör sädet 30 aastasele kogemusele, sädemeta. Tom kirjutab ka oma manifestos „#100 ways to succeed”, et palka päikselisi ja rõõmsameelseid, lase lahti mornid ja depresiivsed. Mida kõrgem ametipositsioon, seda tähtsam see on. Liidritele pole „halvad päevad” lubatud. Olete tähele pannud, et kui seltskonnas on üks kurb/nukker/sünge tegelinski, siis see tõmbab terve grupi meeleolu alla?

Kõigile meeldib suhelda inimestega, kes pakatavad elurõõmust, naeravad ja naeratavad, on positiivsed ja leiavad (püüavad leida) igas asjas midagi head. Sellise inimesega kohtudes läheb tuju heaks, ruum heledamaks ja päike hakkaks nagu ka eredamini paistma! Ja kui tead, et saad kokku selle rõõmsameelse inimesega, siis juba ette läheb tuju heaks, sest sa tead, kui lõbus ja tore saab olema! Kui kirjeldatakse oma unelmate kallima iseloomujooni, siis ka huumorimeel on alati nimekirjas.

Samal ajal kui keegi pidevalt on pidevalt masenduses, täis negatiivsust ja pessimismi, siis tahaks pigem vältida teda, sest see imeb sust energia välja! Küllalt olen näinud inimesi ütlemas, kes kellegagi kokku saamas, et „Oh jälle kuula seda hala” jne. Ja naljakas kogu asja juures on see, et halast kasu ka pole! Halajad otsivad tähelepanu või ma ei tea mida, samal ajal kui halamine tõukab neid teistest just eemale!

Olen absoluutselt veendunud, et nii positiivsus kui negatiivsus on meeleseisundid. Ja neid saab valida! Aasta-poolteist tagasi küsisin CSR-Triinult, et „kuidas läheb”? Ta vastas: Imeliselt! „Nonoh, mis siis nii erakordset juhtumas?”, pärisin. Tema vastus on mul meeles tänini: „See on tegelt rohkem suhtumise küsimus! Kui ütled, et on imeliselt, siis varsti ongi!” Müts maha! Tõepoolest, kui tahad leida elust rõõmu ja imelisust, siis lihtsalt hakkadki ütlema ja mõtlema, et läheb imeliselt ja vot – lähebki! Testitud-töötab! Aitäh, Triinu!

Meie ootused elule loovad meie reaalsuse ja elu saadab meile enam-vähem just seda, mida me mõtleme ja ootame. Alati vasta telefonile entusiastlikult! Väga lahe on rääkida inimestega, kes säravad teisel pool toru. Naer vallandab ka mitmeid kasulikke kemikaale kehas (nii võib aeg-ajalt lugeda ajakirjqndusest) ja loomulikult tõstab see tuju! Kui keskmine 4-aastane naerab päevas 500 korda, siis keskmine täiskasvanu 15 korda. Hmmm?

Tuleb teha pingutus olla rõõmsameelne ja humoroosne (hea sõna, eks) kogu päev. Varsti muutub see loomulikuks seisundiks ja nii me ise kui teised me ümber naudivad elu ja meie seltskonda hoopis rohkem! Nagu ennist ütlesin, et kuna me elame vaid ühe korra, siis kahju oleks seda raisata mitte rõõmus olemise peale! Steve Martin naerab iga hommik peeglisse 5 minutit, et oma päevale tooni anda. Ma ise naeratan hambaid pestes – siis nägu on tavaliselt nii totter ja hammaste pesemine muutub mõnevõrra keerukamaks, et see ajab naerma. Ja eesmärk saavutatud! Esimese asjana voodist püsti tõustes ütle kõva häälega: „Sellest tuleb üks igati hea ja lahe päev!” Mida tahad saada, anna teistele. Tervitad teisi rõõmsalt ja rõõmustad nendega koos, siis inimesed reageerivad sinule sama moodi!
Robin Sharma kirjutab oma kollektsioonis The Success Manifesto: 200 Powerful Ideas for an Extraordinary Life: „Ära iial kurda. Sõnadel on jõud ja sõnad, mida sa kasutad, määravad selle, kuidas sa tajud reaalsust. Ole tuntud kui positiivne, energuline ja entusiastlik inimene. Keegi kes kurdab, on küüniline ja otsib alati negatiivset kõiges, hirmutab inimesed ära ja saavutab midagi oma elus harva.” Kas pole?
Veel üks säravamaid inimesi, keda ma tean, on Liisi. Alati heas tujus ja naeratav! Eelmine aasta töötasime suht palju koos ning tema positiivne suhtumine on imetlusväärne. Kui teinekord jutu sees isegi alustas mingi asja suhtes negatiivse kommentaari tegemist, siis katkestas end poolelt lauselt ja ütles, et „ei kurda!” Veel üks ehe näide sellest, kuidas oma tuju ja suhtumist ise kontrollida saab.
NB! Positiivse ellusuhtumise kujundamine ei tähenda reaalsuse eiramist!
Miks mõni eelistab õnnetusehunnik olla, ei tea.

9. Unistamine
"Some men see things as they are and say 'why?' I dream of things that never were and say 'why not?'" - George Bernard Shaw

Iga suur saavutus on unistamise (ja raske töö ja õnne) tulemus. Aga kõik asjad algavad unistusest. Dream big? Absoluutselt. Tahta maailma muuta? Loomulikult. Olen veendunud, et unistamine on hädavajalik ja suur edasiviiv jõud. Mõtle Steve Jobsi või Bill Gatesi peale. Kolumbus! Kõik unistasid. Ma arvan, et väikseid unistusi polegi mõtet unistada. Unistus peaks olema inspireeriv! Jultunud!

Gian Luigi Longinotti-Buitoni (nimi ei pidand meest rikkuma, aga antud juhul ma nii kindel pole), kes oli Ferrari North America juht, rääkis unistustest, et need on asjad, mis sunnivad kliente välja käima suuri ressursse. Unistuste täitumine (siin puhul Ferrari ostmine) on võimalus kliendil saada selleks, kelleks ta tahab saada.

Võtan sõnasabast kinni ja arvan, et kõik peaksid unistama sellest, kelleks nad saada tahaksid. Ja siis tegutsema selle nimel! Visioon, selge pilt sellest, milline tahaks olla, on väga inspireeriv ja edasiviiv jõud. Robin Sharma soovitab iga päev teha spetsiaalset visioneerimisharjutust. Näiteks kui tahad saada julgeks ja enesekindlaks, siis kujutadki ette, kuidas sa kõnnid siis ringi sirge seljaga, pead kõnet sajale inimesele ja oled nagu sangar seiklusfilmis. Kui soovid saada Arnoldiks (mitte teiseks ega esimeseks, vaid selleks terminaatoriks), siis kujuta end ette selle lihamäena. Eriti sel ajal kui harjutusi teed. Või kui tuleb tunne, et täna ei viitsi trenni minna.

Guy Kawasaki, endine Apple juht ja nüüdne riskikapitalist, arvab, et üllaste unistuste (visioonide) tegemine on kindel samm eduka organisatsiooni loomisel. Omada tähendusrikast unistust ei tähenda muidugi, et sa õnnestud, aga vähemalt kukkusid läbi tehes midagi väärtuslikku.

Tuli praegu meelde see, kuidas Harley Davidsoni juht rääkis, et nemad ei müü mootorrattaid, vaid võimalust (=unistust sellest) 42-aastasel raamatupidajal end kord kuus musta nahka riietada, läbi linna rallida ja inimesi hirmutada. Miks mitte!

Unistuste ja lugude teema muutub turunduses üha kuumemaks, soovitan soojalt Rolf Jenseni „Unelmate ühiskonda” lugeda.

10. Ütle mulle kes on su sõbrad ja ma ...
Öeldakse, et ühesugused leiavad ikka üksteist üles. Ongi nii! Kiilakad ühes pundis, karvased teises. Samas väga palju on ju nii, et inimesed muutuvad selliseks, mis ringkonda satuvad – sageli läbi juhuse, tutvuse, kooli, töökoha, spordiklubi vms.

Me ei saa valida perekonda ja naabreid, ent sõpru saame küll! Muutud selliseks nagu on inimesed, kellega sa kohvi jood, väljas käid, puhkust veedad jne. Seo end positiivsete inimestega ja saad annuse positiivset laengut! Seo end fokusseeritud ja tarkade inimestega ning õpi neilt. Väldi inimesi, kes kurdavad ja on negatiivse ellusuhtumisega, kes sult energia röövivad (energiavampiirid!). Soovid end pidevalt arendada? Arenda suhteid inimestega, kel on samasugused pürgimused, kellega on hea mõtteid vahetada, kes sind inspireerivad ja toetavad, ning oma eesmärkidele lähemale jõudmine on kindel!

11. Hea on olla hea
Ma arvan, et enamikel inimestel on süda õige kohapeal. Aga lihtne on siiski käituda nagu mölakas või lihtsalt hoolimatult. Kas meile meeldivad head ja soojad inimesed? Absoluutselt! Kas on hea, kui klienditeenendaja on väga meeldiv ja sõbralik? Aga muidugi. Kõigile meeldib, kui neid hästi koheldakse. Samamoodi kui teed kellelegi teisele midagi head ja näed, kui õnnelikuks see ta teeb, siis saad sellest nii laheda laengu! Mulle meeldib isiklikult jälgida komplimentide mõju. Neid on nii lihtne teha ja siis näed, kuidas inimene särab. Lahe.

Ma arvan, et selline eetika ja heategemine on meisse ka suuremal või vähemal määral sisseprogrammeeritud. Kasvatuse ja kultuuriga. Heategemisest tulev rõõm ja sisemine rahu on väga hea tunne. Oled käinud vabatahtlikuna mõnel üritusel? Hea laengu saab. Isegi kui teed lihtsalt mingi väikse heateo, ikka on hea tunne. Usun, et need inimesed, kes teevad head, kindlustavad sellega ka oma heaolu, rahulolu iseendaga ja õnnetunnet.

Iga inimene kõnnib ringi kujuteldava plakatiga „tahan olla austatud ja tähtis!” – seda ei tohi unustada! Lahke sõna ja aitäh! on ühed kaks kõige võimsamat asja siin ilmas.

12. Ole ebanormaalne!
Normaalne on olla ebanormaalne. Miks? Sest see maailm on täis normaalseid inimesi, et kui tahad selle massi hulgast silma paista, eristuda, midagi korda saata – siis tuleks olla teistsugune. Ja ma ei mõtle, et selleks peaks oh-ma-olen-nii-lahe-sest-riietun-teistmoodi stiili hakkama viljelema. Vähemalt mitte ainult selle pärast, et teistmoodi välja näha!

Ma räägin pigem siin individuaalsusest, eripärast ja julgusest seda välja näidata. Suured juhid ja liidrid läbi aegade on olnud millegi poolest silmapaistvad. Normaalsusest, keskpärasusest eristuvad! Ega muidu polekski nad liidrid olnud ja järgijaid saanud! Kaks teadlast (nimed hetkel ei meenu) uurisid põhjalikult edukaid liidreid ettevõtetes, et välja selgitada, millised on kriitilised karakteristikud, et olla edukas liider. Üheks nendest omadustest oli nende uuringu järgi oma erilisuse näitamine! See tähendab, et liidrid peavad olema eneseteadlikud ning julgema oma eripära välja näidata.

Tahad elada oma unelmate elu? Tee rohkem tööd, valmista end paremini ette, loe rohkem.. Pinguta rohkem kui see tüüp su kõrval. Ole entusiastlikum kui keegi teine! Naerata rohkem! Tea teistest rohkem! Hooli teistest rohkem! Ära kammitse end sellega, mis teised sinust või su tegudest arvavad. Jookse tänaval võidu nagu seal snickersi reklaamides. Pane täiega! Ole ebanormaalne, käitu ebakonventsionaalselt!

Nagu Mena Suvari ütles filmis „American Beauty”: There’s nothing worse than being normal.

13. Investeering iseendasse on parim, mis teha saad
Lõpuks see, mis määrab meie elu kvaliteedi on see, mida me teame või oskame teha. Ja igasugused muud pehmemad omadused nagu ettevõtlikkus, enesekindlus jne. Mida rohkem meil ühte või teist asja on, seda edukamad me oleme. See tähendab, et Kaizen (pidev enesearendus) peaks kuuluma igaühe igapäeva repertuaari, kes tahab oma eluga midagi saavutada. Mõte: kui me suudame end parandada (olla produktiivsem, efektiivsem, saada uusi teadmisi – mida iganes!) kasvõi 1% päevas, siis 1 kuuga oled juba 30% parem, tegijam! Mis veel aastaga võime saavutada! 10 aastaga! Ja see pole miski ulme, see on vaid otsuse kaugusel!

Sportlased treenivad iga päev – et olla parimad, saavutada paremaid tulemusi, võita turniire jne. Tipud treenivad mitmeid kordi päevas. Kui paljud meist treenivad, et olla paremad siin elus? Oma valdkonnas? Natuke naiivne on vist loota (märkismisväärset, enneolematut – väikseid eesmärke pole ju mõtet seada!) edu saavutada, kui ei treeni ennast. Inimmõistus on nagu muskel – et see areneks, tuleb seda treenida. Mõtlemine on väga raske tegevus, seepärast enamik ei tegele sellega eriti. Vähemalt mitte niipalju kui peaks!

Enda harimine on nagu oma aia harimine. Kui kõplad ja rohid, siis hakkavad seal igast ilusad asjad kasvama. Kui aga jätad unarusse, siis tuleb umbrohi ja seda välja saada on juba väga raske.

„Mul pole aega!” Hah! See on sama hea kui öelda, et mul pole aega bensiini võtta, kuna olen liiga hõivatud juhtimisega. Paljud meist soovivad elada paremat (rikkamat, õnnelikumat, armastusrikkamat jne) elu, ent samal ajal ei võta midagi ette. Idiootsuse definitsioon: teha koguaeg sama asja ja loota teistsugust tulemust!

14. Raamatud!
Iga vastus igale küsimusele on kirja pandud. Kuidas aktsiaturud toimivad, kuidas saada heaks kõnelejaks, kuidas leida elu mõtet, elada õnnelikumat elu jne. Kas sa arvad, et su elu on unikaalne? Vaevalt. Tõenäoliselt on olnud veel paarsada miljonit, kel sama küsimus olnud ja üks neist otsustas vastuse välja uurida ja kirja panna.

Loe iga päev vähemalt 30 minutit. Näiteks enne magama minekut! Muidugi igast häid (ja ka saast-) raamatuid on tohutus koguses, et neid kõiki ei jaksa eales läbi lugeda, seetõttu on oluline luua fookus ja lugeda neid, mis sulle kõige enam väärtust pakuvad. Lugemise kaudu saab mõne tunniga omandada tarkusi, mille väljaselgitamiseks mõni mees kulutas 20 aastat.

Kui loed mingist konkreetsest valdkonnast läbi 10 raamatut, siis tead sellest rohkem kui 90% kogu maailma elanikkonnast. Võimas, kas pole? Ükskõik kes sa ka poleks, üks hea idee võib muuta nii sinu kui su lähedaste elu (Bell, Edison, Ford jne). Ja mis on veel parem koht ideede saamiseks kui raamatud!

Endine USA president Bill Clinton luges läbi rohkem kui 300 raamatut sel ajal kui õppis Oxfordi ülikoolis. 300! Ja ei saaks väita, et ta vähe saavutas oma eluga. Mõned tipptegijad loevad raamatu päevas. Teadmised on jõud. Inimesed kes on saavutanud märkimisväärset edu pole ilmtingimata rohkem intelligentsemad kui teised. Mis neid eristab ülejäänutest on teadmistejanu – mida rohkem sa tead, seda rohkem on sul potentsiaali saavutada. Loe maailma tippude autobiograafiaid ja õpi neilt.

15. Usu endasse!
Kuidas keegi saavutab enesekindlust? Eks selleks ole lugematul hulgal võimalusi, ent üks parimaid viise on pidevalt väikeste võitude saavutamine. Mida rohkem, seda parem! Mida rohkematel rinnetel, seda parem! Edu saavutamine annab sulle usku, et saad hakkama. Tähtis on siin võtta ülesandeid/eesmärke, mille saavutamise tundub esmapilgul raske, isegi võimatu. Kui teeme koguaeg seda, mida niigi hästi teeme, siis ei kasva ju kunagi!

Olen absoluutselt veendunud, et usk iseendasse, oma võimetesse, on kriitilise tähtsusega ükskõik millise asja tegemisel. Kujuta ette, et oled akrobaat, kes kõnnib nööril. Kui kõhkled, on kõik läbi! Negatiivsed mõtted (Äkki ebaõnnestun! Mis siis, kui kukun! Ma nagunii näen totter välja! jne) ükskõik mille tegemisel viivad fookuse peamiselt – mis on selle tegevuse ärategemine! Mäletan kuidas mu isa rääkis vene sõjaväest ja kaklustest seal ning tema õpetussõnu: kes esimesena kartma hakkab, kaotab. See kehtib võrdselt kõigile tegevusetele!

Sageli me ei julge mingeid asju ette võtta, kuna me kardame läbikukkumist. Audentes Fortuna Iuvat! Maru kurb, kui su hauakivile raiutaks tekst: „Ta oleks teinud igast lahedaid asju, aga ei julgenud”. Üks asi, mida olen avastanud, et töötab väga hästi, on mantrad (enesesugestiivsus): korrata kõva häälega iga päev endale väikest tekstijuppi. Näiteks selline iidne mantra: „I am more than I appear to be, all the world’s strenght and power lie inside me.” Siiras usk oma võimetesse ja hakkama saamisse on raudselt pool võitu juba ning seda usku annab treenida endas.

Nagu see ütles on: Kui sa arvad, et sa suudad või arvad, et ei suuda, mõlemal juhul on sul õigus. See, mida ükskõik milline inimene, kes kunagi elanud, on saavutanud, saab igaüks saavutada õige suhtumise ja töökusega. Ahistavad ja negatiivsed mõtted tuleb peast visata (selle jaoks on häid tehnikaid!).

Mida eelnevalt kirjutasin igapäev enese võimalikkuse piirini viimisest – see on super relv eneseusu ehitamiseks. Peale teatud koguse võitude saamist tunned, et saavutad kõik, mida ette võtad. Ja kui sead endale uue suure sihi ja järjekordselt saavutad selle, siis see tunne on imeline! Tunned, et oled võitmatu! Et kogu universum konspireerub sinuga su eesmärkide saavutamisel. Muidugi need võidud peavad olema ka millegi sellise üle, mis nõuavad pingutust. Väikeste eesmärkide nimel pole mõtet hommikul voodist tõustagi.

Usu endasse, ja pool teed on juba käidud. Optimism on rohkemat kui lihtsalt päikeseline vaade elule, et kõik saab korda. See on uskumine, et sul on nii viis kui tahe oma eesmärke saavutada.

16. Ära oota elu. Ela!
Kui palju oma elust veedad sa oodates? Raban nüüd 5a tööd teha ja siis ostan korteri, kus siis alles hakkan elama! Järgmine aasta otsin uue töökoha, kus siis alles hakkab elu! Lõpetan ülikooli ära ja kus siis alles hakkab elu pihta! Mustmiljon sellist asja.

Pole üldse ebatavaline, et inimesed veedavad oma elu oodates elama hakkamist. See vähendab oluliselt elukvaliteeti, kuna siis inimene ei ela olevikus, hetkes – just preaegu! Aga iroonia on selles, et just praegu on ainus hetk, mis meil on. Ja alati jääb selleks. Et nautida elu ja tunda sellest rõõmu, siis on äärmiselt kriitiline, et me naudime just praegu eksisteerimist, elamist. Mitte homme, nädala pärast, 10a pärast. Kohe! Sest see on ainus, mis meil on.

Mine välja ja vaata taevast pool tundi. Jälgi mööduvaid inimesi, tunne tuult oma näol. Sa oled elus! See on lahe! Jookse ja karju täiest kõrist, savi mis teised arvavad. Nad tõenäoliselt liiga hõivatud ootamisega nagunii. Ootavad päeva, kuni on piisavalt julged, ka joosta nii ja mitte hoolida teiste arvamusest. Igas hetkes on midagi head, leia see üles!

Usun kindlalt, et hetkes elamine ja selle hetke nautimine on kindel meetod õnnelikuma elu elamiseks.

17. Elu on müümine
Mõni müüb vaid paremini kui mõni teine! Kujutan juba ette mõne inimese reaktsiooni: mis müümine? Mina olen müümisest nii kaugel kui võimalik, ma olen looduslaps vms. BS! Meie saavutused siin elus on otseselt sõltuvuses sellest, kui hästi me müüme. Treener müüb sportlasele usku, et ta võimeline rekordit ületama. Liider müüb järgijatele visiooni maailmaparandamisest. Õpetaja müüb lastele oma õppeainet, et nad sellest huvituksid. Omale elukaaslase leidmisel müüme end igast asendist! Tööl pole meil meie headest ideedest midagi kasu, kui me ei suuda neid teistele maha müüa.

Teiste mõjutamine millegi saavutamiseks on täpselt müügipõhimõtete ja tehnikate järgmine. Soovitan kõigil uurida rohkem müüki ja marketingi, mõjutamist ja veenmist kui distsipliine, mis otseselt mõjutavad meie elukvaliteeti – kas paremuse poole, see sõltub juba meist, kui hästi me müüme!

18. Tahtejõud ja enesedistsipliin
Need 2 asja määravad laias laastus selle, kas sinust saab asja või ei saa. Sul võib olla suur usk endasse, suured unistused, eeldused ja potentsiaal, kuid kui sa ei suuda neid rakendada, siis pole muffigi kasu. Kõik erakordsed indiviidid siin maailmas on silma paistnud erakordse tahtejõu ja enesedistsipliiniga. Igaüks võib saavutada absoluutselt kõik siin ilmas, kui seda vaid piisavalt tahab. Ja tahtejõud on mootoriks, mis siis käimas hoiab.

„Oh kurat, mul pole väga palju tahtejõudu, mis nüüd?” Tahtejõud ja enesedistsipliin on nagu enamus asju – treenitavad. Mu kirjandusõpetaja keskkoolis armastas rääkida, et ta on kõige laisem inimene maailmas. Ta teeb kõik asjad kohe ära, et siis on rohkem aega (muretult) laiselda. Fantastiline!

Alguses on raske, ent tulemused tulevad kiiresti ja puudutavad su elu kõige positiivsemal moel. Usun, et mõlema omaduse treenimisele aja pühendamine on seda mitmekordselt väärt. Väikesed (jätad mingi asja ostmata jne) ja suured võidud (jätad suitsetamise maha jne) teel annavad hoogu juurde ja tõstavad enesekindlust.

Tahtejõud rokib! Kui piisavalt suure kangiga saab maailma paigast liigutada, siis piisavalt suure tahtejõuga saab ükskõik mida saavutada.

18. Mis probleem sul on just praegu?
Mul on nädala pärast eksam! Ülehomme ebameeldiv koosolek! Mis minust kuu aja pärast saab? Jne! Pidevalt igast muresid. Inimesed tekitavad endale stressi asjadega, mille üle neil kontrolli ei ole. Kuidas pole kontrolli? Aga seepärast, et meil on kontroll ainult selle üle, mis toimub just paegu! Järelikult muretsemine selle üle, mis tulevikus toimuma saab, on täiesti kasutu ja valmistab asjatut vaeva. Milleks? Pole vaja! Tuleb rohkem keskenduda hetkes elamisele. Küsi endalt, mis on su probleem just praegu, selles hetkes? Ja siis reageeri sellele probleemile või aktsepteeri olukorda. Mul on kõht tühi! Ära vingu, söö midagi! Mul on palav! Mine kas varju, jahuta end külma joogiga, hüppa vette vms. Või kui pole võimalik, siis lihtsalt aktsepteeri seda.

Kui Dubaisse kolisin, siis oli juulikuu. Iga päev 50 kraadi. Või rohkem. Ma higistasin iga päev 50 liitrit. Vähemalt tundus nii! Kõik riided läbimärjad seljas. Frustreerusin tohutult iga päev! Mõttetu! See on midagi, mille üle mul puudus absull mingisugune kontroll. Lõpuks suutsin seda aktsepteerida ja tohutu kogus stressi kadunud. Bäng! Paar päeva tagasi tagasi sõitsin koos Nadinega ühele firmakohtumisele. Taksojuht ei teadnud täpselt, kus vajalik koht on. Kuna olime hiljaks jäämas, siis Nadine läks endast välja ja kriiskas taksojuhi peale, kui too kuskil jälle toppama jäi. Milleks? Pole mõtet ärrituda ju, see kiiremini kohale ei vii. Reageeri (võta teine takso vms) või aktsepteeri!

Sul on muresid? Millised? Aga mis on su probleem just praegu? Võin kihla vedada, et probleemide hulk vähenes megalt. Suure tõenäosusega polegi ühtegi probleemi. Kui on, siis reageeri või aktsepteeri! Pole mõtet kulutada oma energiat. Suuna see parem mingisse kasulikku tegevusse! Kuidas seda aktsepteerimist teha? Kinnita iseendale, et ma ei saa midagi parata ja ongi nii. Seejärel suuna teadlikult mõte millelegi muule. Natuke harjutamist ja see muutub lihtsaks!

Usun, et igaüks saab oma stressitaset ja murekoormat vähendada, kui nad vaid tahavad ja elada hoopis rõõmsamat elu.

19. Tee. KOHE!
Kui sageli tuleb ette, et me ootame õiget aega, et millegagi pihta hakata. Vaja veel taustuuringu teha! Vaja veel konsulteerida, plaani teha, rääkida mõne inimesega, oodata õiget hooaega, lõpetada ülikool enne ära, võtta puhkus vms. Vabandused vabandused!

Guy Kawasaki kirjutab oma raamatus „The Art of Start”: „The hardest thing about getting started is getting started. You should always be selling—not strategizing about selling. Don’t test, test, test—that’s a game for big companies. Don’t worry about being embarrassed. Don’t wait to develop the perfect product or service. Good enough is good enough. There will be plenty of time for refinement later. It’s not how great you start—it’s how great you end up.”

See käib küll alustavate ettevõtete kohta, ent see on ju ka väga tõsi ükskõik mille muu kohta! Oh peaks hakkama trenni tegema. Alustan järgmine kuu. Misasja? KOHE! Jätad suitsetamise maha uuest aastast? Ei sobi. Kohe jäta. Viska suits maha!

Tom Peters kirjutab sama teema kohta nii: „Do now. Think later. At the very least, you’ll have something to think about since you’ve just done something.” Aamen, vend Tom!

Olen ise kohanud (ja ka süüdi olnud) palju selliseid momente, kus mingi projekti alustamist on tohutult venitatud vabandusega, et “on veel vaja uurida ja mõelda”. Samal ajal on enamasti kõik olnud vaid kättevõtmise asi! Kui kohe asjadega pihta hakata, jõuab palju varem ja ka palju rohkem tehtud! Saab rongile hoo sisse lükata ja edasi läheb juba libedamalt.

20. Otsi tuge ja inspiratsiooni!
Tõeline motivatsioon millegi tegemiseks tuleb iseendast, ent hea on luua keskkond, mis aitab sellele kaasa. Üksi saja tuhande vastu nagu Cortez omal ajal on küll ehk väga hea challenge, ent paremini saame hakkama, kui leiame oma teekonnal toetajad. Võib-olla on sul toetav perekond, kallim või abikaasa – palju õnne! Võib-olla pole. On veel mõned kohad, kust saab ammendada lõpmata kogustes jõudu!

Mina olen leidnud, et raamatud on tohutult head inspiratsiooniallikad. Raamatutest saab teinekord selliseid laenguid, et võiks otse marsile lennata. Eelmine aasta kui juhtisin AIESEC Eesti müügivägesid, lugesin väga sageli Zig Ziglarit. Ja sain vahel sellise motivatsioonilaksu, et läksin varem magama, et saaks juba tõusta ja minna müüki tegema. Tõsijutt! Olen saanud veel meeletutes kogustes inspiratsiooni Robin Sharmalt, Tom Petersilt ja Richard Bransonilt. Tean inimesi, kes lendavad Stephen Covey harjumuste jõul. Häid kirjutajaid on palju! Otsi oma inspiratsiooniallikad ja regulaarselt loe nende kirjutisi. See annab hullult energiat oma eesmärkide saavutamisel!

Teiseks: leia omale mentor või mõttekaaslane, kes sind juhiks ja aitaks sinu arengus. Kõik vead siin maailmas on juba kord äratehtud – miks mitte kasutada teiste kogemusi? Leia keegi, kel on nii julgus kui hoolivus teiste suhtes. Mentoril peaksid sinu parimad huvid vaid meeles mõlkuma, et anda sulle parimat tuge. Hiina vanasõna (küll need inimesed olid vanasti ikka nutikad!) ütleb, et üksainus vestlus targa mehega on väärt kuudepikkust raamatute lugemist. Leia targad inimesed ja õpi neilt. Nad ootavad enamasti vaid vaid märguannet, et sa oled huvitatud kuulama. Ma olen väga palju oma elu parimaid mõtteid saanud vestlustest, jutuajamistest, tähelepanekutest.

AIESEC International Congressil Indias rääkis üks Cadbury Schweppsi Global HR manager, et loo endale oma isiklik nõukogu. Vali sinna oma sõbrad, kelle puhul sa tead, et nad on alati valmis sind toetama, sinuga oma mõtteid jagama ja sind ärakuulama ning saad neile alati helistada, kui abi vaja. Ja anna neile inimestele teada, keda sa sinna valisid, et nad on su isiklikus nõukogus. Ma arvan, et see on väärt mõte.

Aitäh kõigile, kes on mu jaoks mu teekonnal olemas olnud.

Niisiis. Tahad vastu vaielda? Palun! Oled nõus? Anna teada. Muid kommentaare? Pane kirja!

Saudist

Eile oli mul üks vinge ja väga huvitav kohtumine, mis andis ka rohkem infot, mis toimub Saudi Araabias. Mees, kellega kohtusin, oli Siemens Dematic personalijuht, kes 2 nädalat tagasi alles kolinud Dubaisse. Vestluse käigus selgus, et ta oli varem pikka aega elanud ja töötanud Saudi Araabias ning jutt läks selle riigi väljakutsetele.

Saudi oli äärmiselt vaene riik kuni 1930-deni. Kasvatati ja elati datlitest, kaamelitest ja mõni lehm oli ka. Siis 1938 ameeriklased avastasid seal naftat ja edasi on kogu riigi elu teistsugune olnud. Riigis polnud kunagi varem nii palju raha olnud ja muidugi kogemus raha haldamisest oli null. Õnnetuseks polnud ka väga palju mõistust, et mõelda ja planeerida, kuidas raha kasutada. Väliskonsultantide abi ei otsustatud kasutada. Nii hakati räigelt pillama seda pappi. Igal riigi kodanikul oli õigus saada 2 miljonit riaali (ca 7 mil EEK) maja ehitamiseks ja teine 2 milli oma äri alustamiseks. Laenuks küll, ent väga soodsatel tingimustel. Kodanikke toetati kõvasti sajal erineval moel. Pikka mööda hakkasid riiki sisse tulema hindud, pakistanlased, srilankalased jne, kes siis hakkasid tegema igast lihttöid, peamiselt tööle ehitusel, kuna riik hakkas hullult ehitama igast asju. Lihttöölised siis subkontinendilt ja ehitusekspertiis Euroopast ja USAst. Keegi tark mees tuli mingi hetk ideele, et ideaalne maja on selline, kus esimesel korrusel on 16 poodi ja siis selle peal 16 korterit. Ja siis see kõik välja rentida. Saudid arvasid, et maru hea äriplaan ja kerkis tuhandeid selliseid maju. Poode hakkasid pidama eelkõige jällegi subkontinentlased, kellele siis saudid pindu rentisid. Samuti enamasti hakkasid nad elama siis ka sama maja korterites. Ja nii teenisid saudid raha. Muidugi pole selline majandusskeem jätkusuutlik, kuna sisulist väärtust ei toodeta. Ajapikku siis arenes välja see teema, et saudid arvavad, et nad on maailma kunnid ja ei vaevu midagi tegema, kuna ujuvad rahas. Lastele antakse taskuraha 10,000 riaali (30k EEK) kuus. Riigi haridussüsteem on olematul tasemel ja toodab ebakompetentsi. Iga ükskõik kust tulnud tegelane, ntx Filipiinidelt, on oluliselt parema kvalifikatsiooniga, kui on haridust saanud oma kodumaal. Saudid muutunud ülbeteks, hellitatuteks jne. Ühel hetkel valitsus nagu mõistis, et selline skeem pole jätkusuutlik ja varem või hiljem ootab riiki kollaps. Mingi hetk üritati võtta kõik saudid riigitööle. 1 inimese kohale 10 inimest. Iga üks töötas siis 1h päevas. Aga lõpuks ei mahtunud need la ära. Mis teha? Mõeldi välja "geniaalne" idee, et iga firma, kus vähemalt 20 inimest, peab iga aasta tööle võtma saudisid nii, et igal aastal suureneb nende osakaal 5% võrra. Esimesel siis 5, teisel 10% jne. Lõpuks oleks eesmärk siis see, et oleks 100% saudisid. Ja siis sisserännanute osakaal väheneb. TUleb veel takistada uute sisserännet, et siis otsustati uute viisade andmine ära lõpetada. Erasektor, mille eesmärk kasumit teenida, sellesse hästi ei suhtunud, sest saudid on tohutult ülbed, laisad ja absoluutsed ebakompetendid. Ettevõtted olid sunnitud maksma 3-4-5 korda suuremaid palku, et neid tööl hoida. Ja üle 2h päevas eriti ei viitsinud midagi teha. Ja saudid käbedad vabandusi looma - oh ma haige täna, viisin õe haiglasse, aitasin ema, olin väsinud jne, et mitte tööle üldse minna. Hakkas karm seaduserikkumine, et hoiti endiselt välismaalasi tööl ja mitte saudisid. Mingi aja see töötas, siis valitsus otsustas sellega karmiks hakata. Ja mõeldi välja nimekiri ametitest, mida tohivad ainult saudid pidada. Välismaalastele sinna nimekirja kuuluvatele töödele tööluba ei pikendatud. Nurkaaetud firmad leidsid uue lahenduse. Raamatupidaja jäi endiselt raamatupidajaks, et vormistati tööle kui IT spetsialist näiteks. Indias jne loodi võltsfirmasid, mis väljastasid ka sertifikaate ja kutsetunnistusi uutele "IT spetsidele". Mõni aeg see töötas, siis valitsus sai haisu ninna ja nüüd asju kontrollitakse rohkem. Firmad mõtlevad paaniliselt, kuidas siis saudisid koolitada. Kõik tahavad kohe juhiks, palgatõusu 20-30% aastas. Siemensi mees oli seletanud saudidele, et näe, mul võttis 20 aastat aega, et saada siia kohale siin kontsernis, õppisin ja sain kogemusi järk-järgult. Paljud ei saa sellest aru ja pole nõus juhi kohata tööle hakkama. Need kes on, neid on vaja aga firmadel endal koolitada. Hea oleks kasutada teisi töötajaid selleks, ent need pole motiveeritud, kuna kui saudi saab välja õpetatud, kaotavad nad töökoha. Mida kiiremini õpetad, seda kiiremini jääd tööst ilma. Rakendatud sanktsioonid on siis sellised, et need, kes koopereeruvad ja osalevad väljaõpetamises, need jäävad tööle kauemaks ja vastuhakkajad vallandatakse esimestena... Diskrimineemine on seal hullult laiem kui Emiraatides, kus ka diskrimineerimine on igapäevane asi ja normaalne nähtus. Head lahendust seal igatahes neil veel pole. Kui nafta otsa saab, siis on vesi ahjus. Mees, kes seda kõike rääkis, on ka sel teemal raamatu kirjutanud. Ütles, et andis mulle vaid õhkõrna ülevaate sellest, mis toimub. Hullult huvitav kuulata ikka. Siin maal on ka palju asju sarnased, kohalikud on sageli laisad ja suhtumisprobleemidega (mitte kõik muidugi, tunnen mitmeid väga toredaid, intelligentseid ja tarku), arvavad, et nad on maailmanaba ning neid poputatakse kus jõutakse. Valitsus on teemat adresseerinud ja on käimas hullult palju kodanike arendusprogramme. Eks AIESEC siin opereerib ka paljuski sellega, et meil on oma kodanike arenguprogrammid (ehk aieseci keeles spetsiifilised OGX PBOXid). Valitsusele pugemine kohalike arendamisega on kõva sõna siin.

Eniveis. Kui rääkisin talle, mis AIESEC on ja mis me teeme, siis tüüp ei suutnud ära imestada, et selline org on olemas. Küsis miljon küsimust ja väljendas 100l moel, kui vaimustunud ta on ja kui palju ta tahab toetada. Hullult missioonitunnet hindav tegelane ja äärmiselt erudeeritud. Kui kuulis mu palganumbrit, siis tegi suuri silmi ja avaldas veelkord vaimustust, et inimesed teevad häid asju missioonitundest. Rääkisime (Nadine oli minuga kaasas) veel lugusid, kuidas oleme näinud inimesi muutumas läbi AIESECi, mismoodi noori inimesi arendame jne ja tüüp hakkas pea nutma või vähemalt nägu oli selline, et taoli südamepõhjani liigutatud. Tegi ka pakkumise, et viib meid õhtust sööma varsti. Pakkus igakülgset abi meile ja oli muidu lahe mees. Rahvuselt pakistanlane. Rääkis muuhulgas vabalt ka saksa keelt.

Ahjaa, ma ajasin juuksed maha. Elagem kokkuvõtlikult ja enam shampoonile raha ei kuluta!:) Tegelt sai lihtsalt juustest kõrini, vaheldust vaja. Ise olen rahul. Tuttav Knowledge Villages eile rõõmsalt hüüatas, "Hey, a Bruce Willis look!". Pole sellist kommentaari Eestis kiilakate kohta kuulnud :)

Indias, Hiinast ja veel mõnest asjast

Tean, et pole ammu kirjutanud. Nii kiire on olnud, et pole kontoris olnud aega võtta kirjutamise jaoks. Nüüd mul läpakas ka, mida kodus kasutan, et saan aeg-ajalt siis kodus kirjatükke kompileerida.

Ilmad on siin nüüd juba päris mõnusad – annab isegi kõndida! Hommikul ja õhtul on suht ideaalne ilm isegi, öösel langeb sinna 24 kraadi juurde. Päeval nii 32-34 kraadi.

Seekord kirjutan sellisest teemast nagu kaasavara. Ja mitte araabia kultuurist, vaid India omast. India seetõttu, et siin riigis puutun hindu kultuuriga kokku palju enam kui araabia omaga. Eniveis. Te vast teate, et üle 90% abieludest hindudel on korraldatud (sama kehtib emiratide kohta). Muidugi abielud sõlmitakse vaid oma staatuseklassist inimestega. See pole tegelt see, millest tahan rääkida. Hoopis sellest, et hindu kultuuris on hea olla mees. Kui mees annab oma jah-sõna, et olen nõus selle ja selle naiseks võtma, siis pruudi pere peab kohe mehe üle kuldama. Ostetakse mehele auto, antakse kamaluga pappi, kulda ja karda. Seda veel enne abielu sõlmimist! Ja kogu nänn läheb mehele, naise pere ei saa muffigi. Ja muidugi abielludes saab veel kõvasti kraami. Ja siis edasine intervall sõltub erinevast piirkondadest, subkultuuridest, ent pole harv, et iga aasta peab lisapappi viskama. Ja kui seda ei tehta, siis on mehe perekond annab naisele kõvasti tappa, pekstakse ja tehakse hirmkoledaid asju. See karistamiste osa on tsiviliseeritud aegade tulekuga vähenenud, ent eksisteerib siiski, eriti harimata hindude seas. On ka juhuseid, kus naisi põletatakse jne. Kõik selle pärast, et ei saa kraami. Seetõttu ka pered alati rõõmustavad, kui sünnib poiss ja pole tütarde üle väga õnnelikud. Abiellumisega on ka igast muid draamasid. Ntx kui noorem vend abiellub enne vanemat venda, siis see on ennekuulmatu jultumus ja häbi perekonnale. On juhuseid, kus naine hakkab vastu korraldatud abielule ja võtab ette riskiretke. Siis räägitakse küll, et oo, milline vapper naine, ent lõppkokkuvõttes jääb naine üksi elu lõpuni. Ahjaa, naised peavad abielluma vanusevahemikus 18-23 reegline, kui saab vanemaks, siis vaadatakse et ju on midagi viga ja tõenäosus saada mehele väheneb. Mehed võivad ükskõik kui vanad olla. Pole harv juhus, kus 50 aastane saab 18 aastase naise. Isa annab oma tütre äripartnerile jne. Kui räägid hindudele, kuidas euroopa kultuuris asi käib (armastus, ise valid, vanemate luba pole oluline jne), siis teevad suuri silmi ja õhkavad romantiliselt „oh oleks meil ka nii“. Aga kummaline on see, et isegi need hindud, kes euroopas hariduse saanud jne, pooldavad seda süsteemi ja järgivad igivana traditsiooni jne. Mehed pole eriti altid hetkesüsteemi muutma ka – I wonder why. Ma pole päris hästi kursis, kuidas araablastel see asi käib kaasavaraga jne, pean lähemalt asja uurima.

Igal sammul kohtan karmi India haipi (loe Tom Petersit kasvõi). Hindud tulevad ja võtavad maailma üle, miljard elanikku, majandus kasvab hirmsa kiirusega. Kes armastab palju sellest teemast rääkida, siis soovitan enne Indias ära käia ja näha seda maad ise - neil on ikka tohutu pikk maa minna, enne kui saavad end võrrelda ükskõik millise Euroopa maaga. Jah, neil on küll maailmamastaabis kõvad IT firmad seal nagu TCS, Satyam ja Infosys - ent kogu riiki vaadates on see tühine osa. Sotsiaalsüsteem riigis puudub täiega, vaid 60% oskavad lugeda-kirjutada (mis tähendab, et 400 miljonit inimest on harimata). Ehk siis seda India haipi ma ei "osta". Mis aga kindlasti juhtub on see, et outsourcing läheb küll Indiasse ja Hiinasse, kuna tööjõud on nii odav. Ent see pole Aasia regioonis ju midagi uut? Nike, tehnikafirmad jne on teinud seda ju ammu juba. Mõju teisetele riikidele on see, et töökohtade koondamine läänes muidugi intensiivistub ja paljud inimesed peavad ümberspetsialiseeruma, firmad suurendavad outsourcingut jne. Ent see ei tähenda, et India muutuks mingiks megaloomaks. Suur siseturg on muidugi küll, ent eks kõik võtab aega. Hiinas pole isiklikult käinud ja nende kohta väga palju ei tea, ent usun, et India teemaga on palju paralleele. Suur osa hiinlasi ja hindusid tahavad emigreeruda, tulla läände haljale oksale - väidavad erinevad gallupid. Sellega seoses see teema, et kui 20a tagasi lapsevanemad rääkisid lastele, et "söö oma taldrik tühjaks, inimesed Hiinas on näljas!", siis tänapäeval on õige lähenemine selline: "tee oma kodused tööd ära, inimesed Hiinas ja Indias on näljased su töö järele!". Mingi uuring väitis (raamatust "Funky Business") midagi sellist, et 40% hiina tudengitest tahavad saada rikkaks ja teine 60% väga rikkaks ning õppimine on nende hobi nr.1. See on signaal meile, et kui tahame oma eluga midagi saavutada, siis on äärmine vajadus olla nr.1 tegija oma valdkonnas. Tom Peters röögib, et kui sa ei tööta piisavalt kõvasti, ei pinguta, et olla absoluutselt parim, siis tuleb hiinlane/hindu, kes on nõus sama tööd tegema poole raha eest ning töötab nädalavahetuseti ka ning sa võid minna starbucksi kohvi kallama. Tõenäoliselt on ka seal poole odavamad hindud ees küll. Siin riigis on kõik sellised lihttööd hindude, filipiinode jne käes, kes on nõus mittemillegi eest tööd tegema. Paraku see "mittemidagi" on nende kodumaal suur raha, et suure osa oma palgast saadavad nad koju. Millest nad elavad, täpselt ei tea, aga igatahes koeraelu on see küll. Kui kogu elu on nagu orjatöö ja ei naudi, siis kas eksistentsil on üldse mõtet? Või nad on siis tõesti inspireeritud sellest nooblist ideest, et nende pere kodumaal elab kenasti ja suva, et nemad kannatavad. Oh well. Eks sel teemal saaks arutleda pikalt-pikalt.

Muidu mu elu on endiselt ilus. Tegelen endiselt aktiivselt füüsilise tegevusega ja enese harimisega. Pea on paksult mõtteid täis. Järgmine nädal lähen mõneks ajaks Omaani. Homme lähen hilinenud Diwali peole.

AIESECi rindel läheb väga töiselt. Suuremad partnerlusläbirääkimised käimas, aktiivne TN raising (senine skoor: raised 6, paljud veel).

Oh well. Täna kinno. Doom! Tõenäoliselt kräpp, ent nostalgia tõttu tuleb ära näha.