Head iseseisvust!

Tahtsin aastapäeva puhul teha midagi eestipärast. See pole sageli kuigi kerge, kuna samu aineid, mis Eestis, pole alati saada. Otsustasin teha küpsisetorti. Ainus probleem tekkis sellega, et mis sinna kihtide vahele panna, kuna hapukoort ega kohupiima ei õnnestunud hankida. Lahendasin probleemi paksu maitsestamata jogurtiga, mida siis ise maitsestasin moosi ja puuviljadega. Tulemus: äärmiselt hea! Reedeseks päevaks oli meil planeeritud retk Hatta looduskaunisse mägispiirkonda ja hommikul enne väljasõitu panime selle sõpradega nahka. Pooltele oli selline tordilahendus uudne ja sain kiiduavaldusi.

Reedel vihmasadu meie rõõmuks jätkus ja asusime keskpäeval Hatta poole teele. Poole tee peal peatusime punases kõrbes chillimiseks, jooksime vihma käes ringi ja nautisime ilma. Kui jõudsime Hatta tee otsa peale (mis oli paras porimülgas), siis meie pisike Toyota Xa jäi jätta ning sai tehtud otsus jätkata teekond jala. See aga polnud kuigi hea mõte, kuna tee pikk ja vihma kallas ojana. Hakkasime tee ääres hääletama ja lõpuks võttis meid peale üks pick-up truck, mille kasti siis neljakesi kobisime. Kohalikele pakkus palju rõõmu, et saavad välismaalasi kastis sõidutada ning hakkas hirmus rall. Tee oli väga paljude kurvide, tõusude ja laskumistega mägede vahel, et see sõit oli iga kell üle kõikidest karusellidest. Vahepeal lendasime hoo tõttu kasti pikali ja nägime vaeva, et äärtest kinni hoida, et mitte välja pudeneda. Peale ca 8 km trippi jõudsime soovitud sihtpunkti, olles läbimärjad ja jalad värisemas äsjasest krossist.

Hatta ise nägi välja paljuski kui Omaan - mäed ja palmipuude salud, wadid. Wadi on nagu selline jõesäng, kus jägi voolab ainult teatud päevadel aastas, vihmasadude korral. Vesi oli kenasti olemas. Dubais elades on inimesed täieliku tehiskeskkonna sees, puud-lilled-muu-loodus on tehislik (ehk ei kasva inimese abita), siis Hattas olles olime nagu teises riigis - päris mäed, kivid, vesi ja rohelus. Kuna see on siinkandis haruldus, siis kaifisime seda täiega. Kolasime ca 2-3 tundi ringi ning saime pärast häälega tagasi auto juurde ka. Kogu see seiklus oli äärmiselt vinge ja täis elamusi, mida kirjasõna kaudu raske edasi anda.

Päris uudistasime veel emiraatide ühis parimas muuseumis, Hatta Heritage Village (küla vanas stiilis, a la meie rocca al mare), mis oli ka väga lahe. Pärast tõmbasime hinge ühes kohalikus shisha kohas paar tundi ning ööd suundusime vastu võtma ühte Dubai araabia ööklubisse. Mul oli see esimene kord seal, päris vahva värk - tantsimine araabia tantsumuusika järgi. Kogu koht oli araablasi täis, tants ja laul ehe araabialik. Hommikul kell 5 jõudsin lõpuks koju, vabariigi aastapäev sai vääriliselt tähistatud.

Kahjuks mu kaamera aku sai tühjaks poole päeva peal, et mul palju pilte sellest pole (eks teise käest hiljem saan).

Vihm!

Üleeile hommikul, kui ärkasin ja kardina eest tõmbasin, märkasin, et maapind all parklas on märg. Kuigi ilm oli hall, arvasin, et maa on märg, kuna hommikul pesti autosid vms. Välja minnes aga selgus, et kõik on märg. Öösel oli vihma sadanud! Vihm on siin kandis harv nähtus - on olnud juhuseid, kus kogu aasta jooksul pole kordagi sadanud.

Olin varem paaril korral kogenud nii 5 minutilist tibutamist (enamasti oli siiski sel ajal sinine taevas ja päike väljas) ja need momendid on siin suursündmused - rahvas helistab üksteisele, minna välja ja ollakse rõõmsad vihma üle.

Täna hommikul oli lugu aga hoopis vahvam - kui ärkasin, sadas vihma suure hooga ja lõppu ei paistnud (esimene pilt tehtud mu aknast). Hetkel on mu ärkamisest möödas 4 tundi ja ikka veel sajab. Inimesed ei oska siin vihmaga sõita ning autoõnnetusi oli väga palju. Minu tööleminekut kaunistavad ummikud alati, ent täna oli see veel eriti vahva - kokku poolteist tundi sõitsime (tavalise 45 min asemel).

Ehitades tänavaid, parke ja mida iganes, pole siin vihmafaktoriga arvestatud. Seega puuduvad vee äravoolu rajad, pind on kaldu ja kõik muud sellised. Mu töökohas Knowledge Villages on väljas koht söömiseks, kus lauad-toolid jms. See ala oli tugeva 5 cm kihise vee all (vaata pilti nr 2).

Kui algul tulin Dubaisse ja tappev kuumus tahtis hinge võtta, siis igatsesin tagasi külma ja vihmast Eestit. Nüüdseks olen "ärahellitatud" ja hommikune jahe ilm (16 kraadi) koos vihmaga oli tegelikult suhteliselt ebameeldiv. Muidugi aprilli lõpus hakkab põrguilmade hooaeg uuesti pihta, mis on jälle liig mis liig. Siiski nauditavate ilmade kogus on siin maal suurem kui Eestis, mis on ka üks põhjuseid, miks eurooplased armastavad siia kolida.

Mõtisklus

Lugesin ühe oma eeskuju, Tom Petersi, blogi ja tal oli tehtud seal ühest raamatust (Marcus Buckingham, "The One Thing You Need to Know" ) kokkuvõte, mida ta hiljuti luges. Seal oli 2 lõiku, mis mu tähelepanu haarasid. Need olid järgmised:

“The one thing you need to know about sustained individual success: Discover what you don’t like doing and stop doing it.”

“Whenever you become aware of some aspect you dislike, do not try to work through it. Do not chalk it up to the realities of life. Do not put up with it. Instead, cut it out of your life as fast as you can. Eradicate it.”

Hakkasin mõtlema selle peale. See on ju absoluutselt õige. Milleks raisata oma aega ja energiat asjadele, mis meile ei meeldi? Otsi keegi, kellele meeldib seda teha. Elu on niigi lühike, tuleb keskenduda asjadele, mis meile rõõmu ja naudingut pakuvad. On ilmselge, et me pole nii efektiivsed, me töö pole nii kvaliteetne ja me pole motiveeritud, kui peame tegema asju, mis meile ei meeldi. Ma ei pea silmas siin pisiasju ja olmevärki (ei meeldi koristada, enam ei korista!), vaid pean silmas eelkõige valikuid elus ja tööd. Leia oma kirg ja suuna kogu oma energia sellega tegelemisele - see on midagi, mida usun hinge põhjani.

Sageli tekib meil arvamus, et see on normaalne ja elu paratamatu osa, et teeme asju, mis meile ei meeldi. Sest elu on juba selline. Me pole oma eluga rahul ja me lepime sellega. Coelho kirjutas oma "Alkeemikus", et kui inimesed saavad täiskasvanuks, siis nad lõpetavad unistustesse uskumise. Nad enam ei usu, et nad suudavad elada sellist elu, nagu tahaksid. Osalt hirmust muutuste ees (sest muutused ON rasked), osalt sotsiaalsest survest.. Nagu mingi ühiskondlik surve oleks sellele, kuidas me peame oma elu elama. Mine kooli, saa haridus, leida hea kindel töökoht, abiellu (seda ehk niipalju mitte), keskendu rahale jms. Ja sinult oodatakse selle tegemist. Kui kaldud kõrvale, siis oled natuke imelik. Vestlesin siin ükspäev ühe iraanlasest neiuga - või noh, noor abielunaine. Rääkis, et tal on hinges tunne, et tahaks veel igast asju teha, aga nagu ei saaks, silmis oli selline kurbus ja igatsus nagu. Samas ütles, et mul on kõik olemas - maja, auto, abikaasa jnejne.. ja kui oli nimekirja üles lugenud, siis mõtles natuke ja ütles, et "järelikult ma olen ikka õnnelik!". Nimekirjas on ju kõik asjad olemas, mille poole üks inimene peab püüdlema - kui paberil on asjad kirjas, siis ju peab õnnelik olema!

Räägin ikka oma sõprade-tuttavatega Eestis ja mujal ning kohtan sarnast mustrit sageli: mitmed tahaksid seigelda, maailma pidi rännata, teha asju, millest on unistanud.. aga ei saa, sest.. Eestis mitmete asjadega end juba sidunud, kindel töö, kallim või laen kaelas ja kõik muud sellised asjad. Inimesed ehitavad endale ise süsteemi, mis ei lase neil teha seda, mida nad tegelikult sisimas tahaksid. Kas see peabki nii olema? Lihtne on alati järele anda ja öelda, et see ongi normaalne, elu käibki nii. Nagu püüaks iseend veenda, et ma ei saa ju midagi teha ja see on okei. Muidu reaalsuse talumine oleks ehk liiga raske.

Mina ei taha seda uskuda ja ei usugi. Alati saab enda elu ise juhtida, minna oma unistuste järgi, küsimus on vaid, kui piisavalt sa seda tahad ja kas sa oled valmis taluma esimeste sammude raskusi? Iseend oma mugavustsoonist välja rebida on alati raske. Kõige raskem asi alustamise juures on alustamine.

Aga kas see on seda väärt? Hugh MacLeod sõnastuses on igal ühel oma Mount Everest, mille otsa ronida. Sa võib-olla ei jõua iial sinna tippu. Aga kui sa ei tee vähemalt ühte tõsist katset sinna ronida, siis aastaid hiljem tunned hinges tühjust. Sinu lapselaps tuleb su juurde ja küsib, et "Vanaisa/ema, mida lahedat sa oma eluga teinud oled?" Mis sa siis vastad? Et käisin tööl ja... vaatasin telekat.. ja siis käisin jälle tööl ja...?

Oletame, et sa ei tee katset sinna ronida. Kas sa suudad sellega leppida? Kas suudad endale öelda, et "ah suva, ma tegelt ei tahtnudki seda?"

Mina arvan, et hinges jääks kripeldama. Ma arvan, et sa tahaks sinna ronida. Küsimus on vaid, et kui palju sa seda tahad?

Kultuur või rahamasin?

Dubai's exciting new tourism destination started off as a huge cultural entertainment center to cater to the need for a central meeting point where different countries could showcase the myriad cultures. Over the years it has grown into a star attraction among UAE nationals, resident expatriates from over 160 different countries and visitors from across the world.

Selline on tekst mis tutvustab ühe siinset populaarset sihtkohta - Global Village. Juba siia jõudes kuulsin, et selline koht olemas, väga popp ja nädalavahetustel rahvast uputatud. Seekord oli esimest korda GV lahti rekordkaua, oktoobrist märtsini (siis ilmad lubavad väljas olemist). Mõtlesin, et enne kui suletakse, peaks ka ära käima ja linnukese kirja saama - ehk on lahe kah!

Mul oli oma arusaam sõnapaarist Global Village. Samanimelist asja organiseeritakse igal AIESECi rahvusvahelisel konverentsil, kus iga riik pakub oma riigi sööki-jooki, näitab pilte, vastab küsimustele ja jagab suveniire. See, mis ees ootas, oli midagi natuke erinevamat.

Põhimõtteliselt on GV siis selline suur territoorium Dubai linnast nõks väljaspool, kus on sellised väikesed turud - iga turg siis esindab mingit riiki; ning lõbustuspark. Need "turud" on mõned väljaspoolt suht lahedad, ehitatud nagu seda riiki sümboliseerivas stiilis. Ntx India puhul Taj Mahali koopia, Hiina puhul nende iseloomulike katusega tornmaja jne. Kui sisse minna, siis koosneb see erinevatest poekestest, kus siis ideejärgi saab osta mingile riigile iseloomulikku kaupa. Nii mõnedki vidinad on tõesti lahedad ja iseloomulikud, ent siiski pea igas "riigis" leiab ka nn standardkaupa, Dubai suveniire ja muud kräppi. Näiteks Tshehhi majas oli küll neile iseloomulikku klaasi ja kristalli müügil, ent samuti oli merevaiku (mida neil pole), Dubai Burj Al-Arab figuure ja muud sellist. Müügimehed olid ka eranditult hindud, oli hirmus tahtmine küsida nende käest rohkem Tsehhi kohta, ent ei hakanud julma nalja tegema siiski.

Kõige vingemad olid Aafrika väljapanekud, Keenia ja Senegal, kus tõesti tuli tahtmine osta miskit. Muud puhvetid jätsid mind suht külmaks, kuigi Lõuna- ja Ida-Aasia riidevärgid ja samurai mõõgad olid ka päris vinged. Esindatud on seal 39 riiki, kogu Lähis-Ida on kohal, lisaks maailma suurriigid ja veel nipet-näpet.

Siin ja seal on ka jäätiseputkad ja saab osta grillitud maisi jne, selline pühapäeval-koos-perega-välja-minemise kohta. Üks peamisi põhjuseid, miks see Global Village nii populaarne on, on see, et tegelikult peredel on Dubais vähe võimalusi miskit koos teha. Kui sageli sa ikka kaubamajades käid!

Lõbustuspargi osa on siis nagu me tivoli. Igasugused rattad, sõidud jms. Tobe oli see, et see värk on tegelt suht kallis. Kõige tavalisem hind ühe sõidu eest oli 50 dirhamit ehk siis ca 175 eek. Natuke palju 6 minuti lõbu eest. Ühe ralli siiski tegime, mille eest taheti 20 raha ja siis pilluti meid 360 kraadise ringiga taevast pidi ringi. Ühel hetkel, kui olin peaalaspidi, siis mind kinni hoidev raudpulk tuli pesast välja ja siis käis küll mõte läbi, et no raisk, ongi kogu moos. Õnneks oli teine kinnihoidev mehhanism ka, mis ei lasknud mul siiski alla pudeneda ning peale nii 5-6 minutilist surmatrippi sain õnnelikult maale tagasi. Peale seda kogemust ei karda ma enam midagi.

Lõpphinnang Global Villagele on see, et kultuuri seal kerge leida ei ole, pigem on tegemist järjekordse rahamasinaga. Lihtsalt kaval nish välja mõeldud.

Eestlus ja talisport

Eestil 3 kulda! Kahe esimese medal saamise ajal olin ma kontoris tööl ja tegin siin rõõmutantsu, nii et juuresolijad pidasid mind napakaks. Kolmandast kullast teatas mulle kaasmaalane Kati (kes ka Dubailane) ja siis tõin kuuldavale rõõmukarjatused kodus, mille peale korteriomanikest hindud tulid vaatama, et ega ma abi ei vaja.

Huvitav on veel see, et nii esimese kui kolmanda kulla juures oli teisel kohal tsehh. Sain mõnuga oma töökaaslasest tsehhile nina alla hõõruda, et kumb riik ässam on.

Minus tõstavad need võidud küll sellist rahvusliku identiteedi tunnet. Tunnen hinges, et olen eestlane ja uhke selle üle. Selline pisike rahvas, aga tubli! Spordil on selline huvitav fenomen, et suudab rahvast ühendada. Sama kogesin hiljuti Egiptuse jalkamängul, sama oleme kõik näinud ikka jälle ja jälle oma elus. Ehk on sport tänapäeval veel ainus vahend, mis suudab rahvast nii liita? Nn ühist vaenlast ja pürgimust (iseseisvus) pole enam, et ühtekuuluvustunnet raskem saavutada.

Minu rõõmupuhangud jätavad mind ümbritsevad inimesed suhteliselt külmaks küll. Taliolümpia on selline asi, mis ei oma siinsetele inimestele mingit tähtsust. Ka mu tuttavad ameeriklased, kes olümpial hetkel medaliarvestuses nr.1 - neil täiesti savi. Egiptuse jalkamängu ajal ütlesin oma sõber Sherifile, et Eestil on tulevastel olümpiamängudel 2 medalilootust ja uurisin, et kas ta kavatseb mänge jälgida (kuna ta on korduvalt kinnitanud, et armastab kõiki spordialasid). Seepeale tegi ta hämmeldunud näo ja ütles, et muidugi, aga enne seab end valmis jalgpalli MMiks. Ta isegi ei teadnud, et nädal hiljem taliolümpia algab...

Talisport on siinsetele sama oluline kui eestlastele kriket või rugby - rohkem suva ei saa enam olla. Hetkel siinne hindude ja pakistanide populatsioon keskendubki kriketile, mingit laadi suurvõistlus toimumas, mis kirgi kütab (näe, ma ei teagi, mis asjaga täpselt tegu, kuna mul ka ükskõik).

Mind see tegelikult ei morjenda, et siin talvespordist lugu ei peeta. Mul endal on hea tunne sees, et me rokime ja see loeb.

Mul uusi pilte eriti palju pole, ühe eile tehtud udukogu panen teile siia. Vasakult: Jana (CZ), Ahmed (kohalik), Sarah (US) ja Peep (EE).

Jalgpall araabia moodi

Kes jalgpalliga kursis, see teab, et reedel oli Aafrika jalgpallimeistrivõistluste finaal mäng, kus vastamisi Egiptus ja Cote d'Ivoire. Kuna araablaste jaoks on jalgpall mäng nr.1 (väga paljudes shisha kohtades vanad ätid pahvivad ja vahivad jalgpalli, enamasti kohaliku liiga mänge või siis araabiamaade vahelisi mänge), siis mõtlesin, et lähen teen ka endale kultuurielamust ja lähen jalkat vaatama koos egitplastega. Egiptlased on kirglikud jalkafännid ja see on osa nende kultuurilisest identiteedist.

Muidugi läksime jalkat vaatama shisharestorani. Mul mitmeid egiptlastest sõpru ja lõin nendega kampa. Koht, kuhu läksime, oli kahekorruseline - me olime teisel korrusel, kus oli istumiskohti võibolla 50le inimesele. Toolid olid seatud telekate ette ritta nagu kinos. Kohale läksime 4 tundi enne mängu algust, muidu polevat võimalik löögile pääseda. Järjest tiksus kohale fänne, kes olid väga sarnased kõikide muude riikide jalkafännidega. Näod värvitud, lipud lehvivad, pasunad huilgavad, trummid, laulmised ja karjumised. Mida lähemale mängu algusaeg jõudis, seda kõvemaks läks kisa. Fännid kordasid erinevaid laule pidevalt, mille sõnad ka mulle pähe jäid, ilma, et midagi oleks aru saanud neist.

Mängu algusajaks oli seal shishakohas ehk 200-250 inimest, koht puupüsti täis. 10 min enne mängu algust proovisid 2 sõbrantsi ka sisse pääseda jalkat vahtima, ent koht oli nii täis, et nad füüsiliselt ei mahtunud sisse, rääkimata siis meie juurde teisele korrusele tulemisest. Kohas kes sai pahvis shishat või tegi niisama suitsu, et kogu oleskelu toimus paraja pilve sees. See oli mul elus esimest korda vist vaadata kuskil kohas jalkat ilma õlleta.

Mäng oli suht dramaatiline, tõusude ja mõõnadega, kõrvad lõid pilli. Peale penaltiseeriat Egiptus sai teenitud võidu ning kogu mass voolas kiiresti tänavale. Dubais on egiptlasi kümneid ja kümneid tuhaneid, ehk paarsada tuhatki. Ümberkaudsetest kohtadest väljus kogu mass ning algas suur tänavapidu, täis laulu, huilgamist ja rõõmu. Rahvamass blokeeris ka ühte sõiduteed, kust autodel oli äärmiselt raske läbi saada, tekkis suur järjekord. Kuna kell oli ka 23 läbi, võis huilgamist pidada öörahu rikkumiseks, siis ilmus välja ka politsei. Politsei siin riigis on saamatu, kuna nad mingit õiget politseitööd pole elu sees teinud. Nende elu möödub autoga sõites ja liiklusavariisid uurides. Kuritegevus on äärmiselt madal. Nii oligi politsei hädas rahvamassiga - neil puudus absoluutselt aimdus, kuidas suurt massi kontrollida ja organiseerida, jõuetult vahtisid lihtsalt ja rääkisid oma raadiosaatjatega. Halenaljakas vaatepilt.

Mingi aeg oli vaja koju minna, siis pidime sõitma läbi selle massi. See võttis aega mingi 40 minutit. Igal pool teedel kohtas autosid, mis rõõmsalt signaalitasid jalkarütme.

Muidu on siin maal talv läbi saanud, päeval võib jälle kohata temperatuure üle 30 kraadi ja öösel enam alla 20 ei lähe. Eile näiteks pool kaks öösel sai veel mõnusalt väljas olla.

Moshee ja palvetamine

Talvised ilmad on ka meie maal võimust võtnud - nimelt külmetasin paar päeva tagasi ning olin palavikuga pikali mõned päevad. T-särgi väel ringi liikuda siis, kui on alla 20 kraadi sooja, pole hea mõte.

Täna kirjutan moslemite palvekojast ehk Mosheest. Esiteks kordan üle, et moslemid (idee järgi) palvetavad 5 korda päevas. Tegelikkuses mul on palju moslemitest sõpru, kes seda ei tee. Nad on küll usklikud, ent ei järgi neid kõiki reegleid nii innukalt. Mulle on jäänud mulje, et vanemad ja vähem haritud inimesed on rohkem usklikud. Päris paljud mu tuttavad moslemid ka ei paastunud ramadani ajal, kuigi enamik ikka olid õiged moslemid ja tegid seda.

Palvetamise ajad muutuvad iga päev vastavalt päikese liikumisele, st iga päev on muutus mõni minut. Palvetatakse päikese tõusu ajal, keskpäeval, järgmisena siis kui vari on iseenda pikkune, päikese loojangu ajal ning siis mingi kord veel. Palvetada võib ükskõik kus, peaasi, et seal on puhas. Otseselt tänaval keegi ei palveta (vähemal Pärsia lahe äärsetes riikides). Kõikides suuremates ehitistes on eraldi palveruumid. Enne palvetamist peavad moslemid läbima pesemisrituaali. Esiteks tuleb labakäsi loputada veega 3x, seejärel pesta suud ja loputada 3x, siis vett ninna tõmmata ja välja puhuda 3x, seejärel pesta kogu nägu 3x, pärast seda käsivarsi küünarnukini (arva ära mitu korda), siis pead (liigutusega eest tahapoole) 3x, peale seda kõrvad ning viimasena jalad (parem jalg esimesena).

Pesema ei pea enne palvust vaid sel juhul, kui sa pole must - mis nende keeles tähendab seda, et kui sa pole vahepeal WCs käinud. Iidsetel aegadel oli see pesemisprotseduur väga kasulik (eks tänapäevalgi!), kuna pidev pesemine hoolitses hügieeni eest, hoidis ära mitmete haiguste levikut jne.

Palveaegadel siis mosheede minarettidest (need tornid) kostub kutse palvele (tänapäeval muidugi keegi enam minaretist ei hõika, seal on vaid valjuhääldi, imaam ise istub all moshee palveruumis). Iga kutse algab sõnadega "Allahu akbar", mis tähendab, et Jumal on Suur. Kes saab, kobib siis mosheesse. Mosheesse sisenemiseks peab jalanõud ära võtma. Sees on alati maas hästi pehmed vaibad. Kui mosheel on kaks korrust, siis teine korrus on naiste jaoks. Mehed ja naised koos ei palveta. Kui mosheel pole eraldi ruumi naistele, siis naised sinna lihtsalt ei lähe. Miks nad eraldi peavad olema? Selgub varsti.


Moshee põrandal oleval vaibal on jooned, joonte vahe on ehk nii meeter. Palvetajad seisavad joone peal alati ning on tihedalt külg-külje kõrval, õlg vastu õlga, labajalg vastu labajalga. See sümboliseerib võrdsust, vendlust, solidaarsust. Vaene ätt õlg õla kõrval sheigiga. VIPidele pole eraldi palvekohti, nad palvetavad koos teistega - ehk siis jumala ees on kõik võrdsed. Moslemid on selle seiga üle äärmiselt uhked. Tore küll jah - ent mosheest väljaspool tehakse klasside vahel suurt vahet. Joonte vahel on meetrijagu ruumi, kuna palvetamisprotseduuris peab ka maha lamatama end, asetama lauba maha. Selle jaoks on siis ruumi vaja. Joonte olemasolu vaibal kindlustab selle, et kõigil on ruumi palvetamise jaoks, on korrapärased jooned ning siis hästi palju inimesi mahub sisse. Privaatsuse jaoks mingit ruumi seal pole, ent nende kultuuris sellist asja nagu eriti polegi. Põhjamaalase jaoks vajaminev "hingamisruum" on nende jaoks tundmatu mõiste.

Palvetamisrituaal näeb ise välja järgmine: esmalt seisad näega altari poole. Kõik mosheed on nii ehitatud, et palvetamine on altari suunas - ja altar on muidugi näitab suunda Meka poole. Meka on nende jaoks see püha linn ning samal ajal ka maailma keskpunkt (vaadake kaarti). Siis tõstetakse mõlemad käed näo kõrgusele ja lausutakse "allahu akbar". See järel loevad nad peast koraani avatsuura (esimene peatükk, koosneb 11st lausest) ning kes soovib, võib peale seda veel muid tsuurasid ka lugeda. Sellele järgneb kummardus ("allahu akbar" ja muud ütlused sinna juurde), see järel laskutakse põlvili ja pannakse laup maha. Laup on kõige tähtsam kehaosa. Laup tõstetakse korraks üles (põlvili asendisse) ning uuesti maha. Ning kogu tsüklit korratakse 3x. Lõpetuseks vaadatakse vasakule ning öeldakse naabrile "salam aleikum" ning siis paremale "salam aleikum" ning kogu lugu. Kogu protseduur võtab aega nii 5-6 minutit. Kes soovib, võib muidugi kauem.

Kuna palvetamine sisaldab kummardamist, siis seetõttu on mehed-naised eraldi, kuna nende arvates siis mehed vahiks ees oleva naise tagumikku vaid ja ei suudaks keskenduda palvusele. Samuti õlg-õla kõrval olemine naisega segaks keskendumist. Nende meelest iga asi viib mõtte seksile. Teades araablasi, siis eks see ole tõsi ka. Muidu palvus ja kõik muud usukohustused on naistele ja meestele identsed.

Mosheedesse Pärsia lahe äärsetes riikides uskmatuid ei lasta. See ei tulene religioonist, vaid kultuurist. On mõned üksikud, kuhu ka mittemoslemid saavad sisse. Ma käisin ühes moshees Bahreinis ning Dubais on üks moshee, kuhu saab sisse neljapäeva hommikuti. Mõlemas moshees saab giidiga tuuri. Türgis näiteks võivad kõik minna igasse mosheese, et see taandub kõik kohalikule kultuurile.

Kui teil on küsimusi islami kohta, laske tulla. Pildid Bahreini Grand Mosque-st.

Minu käest on korduvalt küsitud, et mis olukord siin on seoses nende karikatuuridega. Väga rahulik, peaks mainima. Ajakirjanduses käib vaid elav debatt ning mitmetes poekettides on ärakorjatud Taani kaubad. Kogu see kisa ja kära taandub rohkem kultuurile kui religioonile minu arvates. Inimesed siin piirkonnas on loomult palju agressiivsemad. Vaadake kasvõi alati neid rahvademonstratsioone seoses valimistega (ntx hiljutised Hamasi pidustused). Egiptuses selle laevakatastroofiga seoses rahvas ründab laevafirma omanike maju ja liikmeid, suured rahutused. See kõik on massipsühhoos ja põhineb emotsioonidel, loogikal ja ratsionaalsel mõtlemisel on vähem kaalu siin kandis. Üks harimatu kirjutas paar päeva tagasi lehes, et keerame Skandinaavia jaoks naftakraani kinni, see on paras neile - teadmata, et Norra on maailma suuruselt kolmas naftaeksportija. Üks britt kirjutas hästi kultuuride erinevusest - et jah, see oli inetu ja provokatsiooni tekitav nagu samuti see, et sellele sündmusele reageerides Londonis 500 moslemit marssisid siltidega "teie 9/11 on veel tulemas!" jne, mis oli samuti meelega tehtud provokatsioon - ent millegipärast tema ei tunne vajadust põletada araabiamaade lippu ja süüdata saatkondi.

Tagasi kodus

Saabusin õnnelikult tagasi koju, Dubaisse. Paar viperust oli teel küll. Nimelt peale seda kui sain teada, et mu puhkus Bahreinil pikeneb, muutsin lennupileti kuupäeva. Sellega kaasnes väike rahaline trahv ka, mille siis lennujaamas pidin maksma. Lennujaamas avastasin, et eraldi selle lennukompanii putkat pole, et pean maksma check-in inimestele. Sinna jõudes oli teema ununenud ja mingit raha mult ei küsitud ka. Kui oli juba lennukile suundumine, siis oma piletit esitades näitas nende arvutiekraan, et "Please stop this person" ja mind kui potentsiaalset terroristi tõsteti kõrvale. Helistati mingile lennujaama tegelinskile, kes lubas kohale tulla, ent jube kaua võttis aega. Kogu rahvas oli juba lennuki peal, ma ikka ootasin. Piletikontrolör küsis ka, et kas mul on pagasit lennuki peal. Mõtlesin juba, et raiped tahavad maha jätta mind. Õnneks siis tuli vajalik tüüp kohale, selgitasime asja, maksin raha ja lend võis alata.

Sharjah lennujaamas maha tulles läksin viisapunkti ja sealt öeldi, et sorry, viisat pole. Korraks oli ehmatus, et nüüd mis (hakka või Hanksi kombel lennujaamas elama), ent siiski nii 20 min pärast saabus mu viisa ning lasti maale. Vist pole maininud, et kui tulla emiraatidesse, siis võetakse saabujatelt (kes saavad uue viisa) silmavõrkkesta test. Peab vaatama mõlema silmaga teatud masinasse ning siis salvestavad su sinna. Et kui satud halba nimekirja, siis selle järgi tulevikus suudavad sind identifitseerida. Kui saad residence visa, siis on vaja sooritada HIV test.

Bahreini elamused olid kokkuvõttes väga vahvad (aitäh Keskküladele!), mu pildid on ka vaatamiseks saadaval imagestationis. Bahrein oli mõnus vaikne, hea koht puhkuseks. Kujutan vaid ette, et pikemalt seal elades võiks igav hakata. Mulle räägiti ka, et kui oled vallaline, siis väga palju teha pole. Baarides ja klubides käivad samad näod, et varsti tunned kõiki. Bahreini liiklus oli hea ja rahulik, ei pidanud palju aega veetma ummikutes. Mis veel silme ees seal pidevalt oli - F1. Vormelireklaame linn täis, isegi lennujaam seestpoolt oli üleni F1 stiilis. Eks selle tõttu saab Bahrein head turismi ja muidu kuulsust. Bahreini külastajate arv kasvav möödunud aastal 14%, mis oli kogu Lähis-Ida kõrgeim (suure osa moodustasid küll Pärsia lahe enda riikidest pärit turistid). 10 aasta pärast võiks uuesti minna ja vaadata, kuidas koht muutunud on!

Michael Jackson elab ka Bahreinis muidu, vist jõudis ka teie ajakirjandusse lugu, kuidas ta kohalikus kaubamajas käis, riietatud abayasse (see naiste must rõivas). Mu meelest natuke tobe teha lugu sellest, kuidas keegi poes käis. Tehku ka lugu, et Bush käis WCs. Ennekuulmatu lugu ju!

Eile oli siin kandis moslemite uusaasta. Meil on nüüd aasta 1427. Aastaid hakati arvama aastast 622, kui prohvet Muhamed läks Mekast Medinasse. Medina oli koht, kus moslemid esimest korda organiseerisid endeid kui moslemi kommuun, seal islam arenes ja kasvas, peetakse nö islamistliku ühiskonna alguspaigaks. Uus aasta pole rõõmupidu, vaid pigem selline vaikne värk. Erilisi rituaale sellega seoses pole üldiselt, see on nagu aeg mõtlemiseks ja uusaasta lubaduste tegemiseks.

Mõnedel shiia moslemitel on veel kombeks end uue aasta algul, 10ndal päeval (Ashurah püha) end vigastada (tehakse haav pähe ja siis taotakse seda haava rusika või mõõgaga, et veri ikka voolaks). Shiiad usuvad, et nemad on süüdi prohvet Muhamedi lapselapse Husseini surmas. Enamikes riikides on see keelatud, et toimub ikka ntx Bahreinis, Liibanonis jne. Sunni moslemid sellega ei tegele. Kes soovib sellest rohkem teada: http://en.wikipedia.org/wiki/Ashurah

Ära sain käidud ka Saudi piiri peal. Bahrein ja Saudi Araabia on ühendatud omavahel sillaga (ca 30 km pikk) . Täpselt keskel on saar, kus piiripunkt. Saar on jaotatud kaheks osaks, mis on peaaegu identsed omavahel (saare kuju, ehitised jne). Ainus vahe - Saudi poolel on McDonalds!
Pildil vaade saarel asuvast vaatetornist. Näete, kui palju autosid on piiripuntkis. Liiklus kahe maa vahel oli tihe.

Head uut aastat kõigile!