My name is Ladža, Piip Ladža

Niimoodi tutvustan ma end, kui helistan firmadesse. Alguses reipalt üritasin kõigile seletada, et olen Peep Laja, ent selle maa asukatel on pea võimatu sellest nimest aru saada - vähemalt sel moel, et kirjapilt ka õige oleks. Kui helistan kuhugi ja lepin kohtumist kokku või teen follow-upi millelegi, siis et saadaks aru, kellega on tegu, on tähtis, et kirjapilt õige oleks - eriti kui sekretär peab jätma teate inimesele, keda soovin kätte saada. Palju nalja on igatahes nimega saanud küll! Kui keegi teine on mingit kohtumist kokku leppinud, kuhu ma ka minemas ning on siis telefoni kaudu seletanud, et "my colleage Piip Ladža is also attending the meeting", siis on naerupahvakaid kostunud küll - inimestel raske uskuda, et kellegi nimi on Piip. Otse näkku ei julge keegi naerda küll:)

Möödunud nädalal läksin koos kolleegiga, kel nimeks Kanika siinse Philipsiga kohtuma. Teatasime sekretärile, et oleme selle ja selle juurde ja meie nimed on see ja see. Kui olime istet võtnud, helistas sekretär siis soovitud isikule ja teatas, et "Hello, there are some people here to see you. Kanika and Pii... Oh gosh I dont even know how to pronounce this". Edasi vormistas ta meile külastajakaardid, kuhu kirjutas peale meie nimed. Tuli meie juurde ja ütles, "Here you go Kanika", andis kaardi Kanikale ja siis vaatas mulle otsa ning sõnagi lausumata ulatas mulle minu kaardi. Ei riskinud mu nime valesti hääldada ja pidas paremaks vaikida:)

Kas südames on valu ka, et pean oma enda nime valesti hääldama? On küll, ent nii saavad nad paremini aru ning säästan aega ja närve. Teinekord kasutan ka varianti Peep Ladža. Kui kohtun inimesega silmast silma, siis võtan ikka aja, et tõde päevavalgele tuua. See on muuseas väga hea smalltalk - iga kohtumise alguses saan pingevaba õhustiku loomiseks mõne minuti oma nimest rääkida, viidata Eestile, seletada põgusalt kus see asub ja kui erinev see kliima siin ikka on ja kuidas ma juulikuu kuumuse käes kohutavalt kannatasin.

Mu sõbrad-tuttavad siin ei oska ka mu nime korralikult hääldada, pikk vokaal on neile raske ja siis nende poolt öelduna kõlab mu nimi kui Pep. Ühel päeval oli siin ühel Saksa päritolu kutil vaja mu nimi kirja panna ning vaatasin, et ta kirjutas mu nimeks Pepp. Latiinod kutsuvad mind siin Pepe, mõni ütleb Pepsi. Üks hea sõber ütleb Mr. Ladža koguaeg.

Heal lapsel mitu nime! Vanad eestlased polnud nimesid pannes vist globaliseerumist ette näinud :)