On vaid hetk milles viibime praegu


Viimasel ajal on elu loksunud mõnevõrra kindlasse rütmi. AIESECil on siin hetkel mõningasi cash flow probleeme, et olen kõrgendanud oma prioriteeti müügi tegemisele. Viimasel ajal pole möödunud päevagi, kus pole ärikohtumist olnud. Õhtuti enamasti kas a) käin kaasvälismaalastega väljas vesipiipu posutamas ja juttu puhumas b) olen kodus ja loen raamatut. Kord või kaks nädalas tuleb ette rutiinivabasid üritusi, nagu mõne isiku sünnipäev, mingit laadi kultuuriüritus või chill rannas. Hetkel ramadani ajal randa ei kipu, kuna seal tuleb hirmus janu peale (füüsiline tegevus, päikese käes olemine, hirmsoolane merevesi) ja hetkel avalikult joomine pole väga pop asi. Samas pole ka kindel, kas joogiputka rannas lahtigi on.

Suitsetamise maha jätmisest on pea kuu möödunud ning igapäevane panus sporti suureneb. Otsustasin nüüd oma repertuaari täiendada ka jooksmisega. Ka tervislik toitumine on midagi, mida jälgin suht tähelepanelikult. Terves kehas terve vaim! Mu elustiil võrreldes Eestiga on muutunud. Ka väärtushinnangud ja iseendast arusaamine on süvenenud ning tean hoopis selgemalt, mida ma elult tahan ja mis mu jaoks oluline on. Purpose of life is a life of purpose - ja ma arvan, et olen enda oma leidnud.

Kuna ilmad on juuliga võrreldes oluliselt paremad, siis mõtlesin, et proovin täna jalutamist. Nimelt esimene kohtumine mul täna oli ettevõttega, mis asub 15 min jalutuskäigu kaugusel mu kodust. Mõeldud tehtud ja hakkasin jala astuma. See aga osutus strateegiliseks veaks ja kohale jõudes olin kõrvadest põlvedeni läbimärg. Õnneks siis konditsioneerid puhuvad kõvasti ja kuivatasin end fujaees enne sisenemist ära. Peale kohtumist oli mul vaja kontorisse jõuda ning kuna Knowledge Village asub suht kaugel mu kodupiirkonnast (väidetavalt ca 35 km), siis takso võtmine sinna oleks liiga kallis ja ainsaks variandiks osutus jällegi ühistransport. Polnud ühistransporti kasutanud umbes augusti algusest saati ja sain jälle kogeda kõiki sellega kaasnevaid mõnusid. Esiteks ootasin bussi 40 minutit - miskipärast mulle vajalik liin käib väga harva. Päikese käes oodates haudusin parajalt ära ja tundsin iga minut, kuidas higi mööda selga alla voolab. Selle 40 minutiga kogunes bussipeatusse arvestatav hulk inimesi - enamik siis sellised "töölisklassi" tüüpi, kes ei jaksa autot osta (siin endast lugupidav inimene sõidab reeglina vaid autoga) ja kes ei pea paljuks alustada karmi tõuklemist bussi sisenemisel. Seekord oli üks sell kohe eriti agressiivne, et mulle tundus, et läheb löömaks. Kõik piirdus rüselemisega ja mahtusin ka bussi. Bussisõit kestis ca 50 minutit ja kontorisse jõudes olin päikesest ja dehüdratsioonist tingituna täiesti omadega läbi, et edasine päev pole väga produktiivne olnud.

Kuigi tänasel päeval oli negatiivseid varjundeid, siis üldiselt naudin oma elu täiel rinnal ja olen eluga rahul. Vahel tunnen, et pole sellist hetkes eksisteerimist tükk aega nautinud, nagu viimased nädalad teinud olen. Elu on ilus:) Kui kuulen, kui ilus sügis teil seal on ja õunad ja kollased lehed, siis tuleb Eesti sügise igatsus ka peale, kuigi ma pole eriline sügisesõber kunagi olnud. Eks vist see, mis eemal, tundub ikka hea. Siin on ka värvimuutus toimunud - suvine kuumaaurudest hallikas taevas hakkab siniseks muutuma :)

1 comment:

triin 德琳 said...

hei peep!

koduigatsus ikka pisut aeg-ajalt.. aga tea, et miljonid eestlased ihkaksid olla seal, kus Sina oled!! ; )

kui õunapilte soovid näha, anna teada : )

palju tervitusi Sulle
ja head naudisklemist!!