FLC

30.11-02.12 olin kohaliku AIESECi rahvuskonverentsil Future Leaders Conference, koolitaja-läbiviija rollis (facilitator). Konverents oli hästi vinge! Päris mitmed asjad olid erinevad võrreldes Eesti samalaadsete konverentsidega.

Esiteks suur erinevus see, et konverents toimus 4* hotellis, kus kõik luksused nagu bassein, diskoklubid, baarid, vabaõhukohvik jne. Delegaadid maksid näopealt 450 dirhami ehk ca 1500 EEK. Asukoht oli Buraini, linn Abu Dhabi emiraadi piirilinna Al-Ain ja naabermaa Omaani vahel, oaasis. Buraimi on tegelt Omaanis, ent kuna Al-Ain ja Buraimi on kõrvuti, siis liikumine kahe linna vahel pole reguleeritud piirikontrolliga. Ent kõik menüü hinnad hotellis olid Omaani riaalides, fujaees Omaani sultani pilt jne. Hotellis oli ka Omaani mobiilivõrk, et kõik olid roamingu peal.

Enne konverentsi organiseerisime spetsiaalse Parents Eveningu, kus selgitasime lapsevanematele konverentsi eesmärke ja mis kasu see nende lastele toob. Seda selleks, et nad oleks nõus lubama neil ööbida kodust eemal paar päeva ning maksta osavõturaha. See läks edukalt ja vaid 2 liiget jätsid tulemata.

Konverentsi läbiviimisest: Võrreldes eestlastega on siin inimesed avatumad ja julgemad, ja seetõttu ka interaktiivsete sessioonide ja grupiarutelude läbiviimine oli hoopis hõlpsam ja mõnusam kogemus. Suurem osa ei karda oma arvamust avaldada, pole kartust, et jäädakse rumala vastusega häbisse. Kuna see oli mulle esimene intensiivsem kogemus meie uute liikmetega (neid ca 22) koos töötada, siis ma varem ei tundnud neid kuigi palju. Ja olen väga positiivselt üllatunud - keskmine uute liikmete tase (aktiivsus, intelligents, suhtlusoskused jnejne) on kõvem kui Eestis tavaliselt. Jään alati Eesti patrioodiks, ent elu on elu. Mulle isiklikult oli ka konverents ka heaks õpikogemuseks mitmetes aspektides.

Meelelahutuslikuma poole pealt: siin maal on kõik konverentsid kuivad, st alkovabad. Seda seetõttu, et kui mõni lapsevanem kuuleks, et ta võsuke on AIESECi üritusel õlut joonud vms, siis kindlalt tuleks keeld peale edasi selle tegemistest osa võtta ning halvemal juhul kaebaks veel keegi kohtusse ka ja laseks meie operatsioonid sulgeda siin. Muidugi on liikmeid, kes on selle teema suhtes vabameelsed, ent keeld kehtis kõigile võrdselt. Samuti kuna siinne noorsugu elab teatud määral sellise mulli ja vati sees (perekond teeb palju ette-taha ära), siis euroopalikus mõistes on paljud neist ebaküpsed, lapsikud. Mängud nagu tõde ja tegu ajavad enamuse pöödesse, isegi kui tegu on midagi väga tühist, nagu ntx musi tegemine kellegi põsele. Jälgisin ja imestasin! Samas tegin ka tähelepaneku, et mõtlemis- ja analüüsivõime ning lapsikus on teineteisest eraldi seisvad asjad.

Ühel õhtul otsustasin külastada ka kohalikku baari, kuna sealt tuli vali muusika. Sattusin väga huvitava kultuurielamuse peale. Baari keskel oli selline lava, kus nii 8-10 naisterahvast tantsisid bändi saatel. Lava ümber istus nii 50-60 kohalikku vanameest, ila suunurgast tilkumas. Kõik suitsetasid ja jõid õlut või muud alkoholi (mida õiged moslemid ei tee). Natukese ajka pärast hakkas koitma, et naised lava peal olid müügiks. Kõik nad seal tantsisid ja hööritasid ennast (enamik olid 30ndates, väga laiade puusadega ja paksuvõitu ka), tegid kundedele silma. Kuna kõik toimus araabia keeles, siis ma väga palju toimuvast aru ei saanud, ent tegemist oli oksjoni moodi asjaga, kus siis ätid viskasid kaelakeesid, mida sai kohapealt osta, naiste jalgeette ja kes kõige rohkem viskas, sai naise nagu endale. Siis pandi naistele kroon pähe, näitamaks, et ta on ostetud. Igatahes huvitav elamus oli. Naistest oli kahju.

Konverentsi esimesel päeval viisin läbi töötubasid (kogu konverentsi 1. päeva viisin üksi läbi) teemadel nagu oma kire avastamine, unistuste loomine ja saavutamine, isikliku missiooni ja visiooni loomine, eesmärgiseadmine jne. See oli midagi, millega siinsed noored polnud kunagi kokku puutunud - hullult lahe oli inimeste silmis näha sära, valgustusmomente ja nende nägusid, kui nad (mitte kõik, aga enamus) esimest korda mõtlesid selle üle , et nad võivad ise oma saatust kujundada, dream big jne. Kogu päev oli äärmiselt inspireeriv nii neile kui mulle.

AIESECi konverentside lõpus on komme kirjutada kaasosavõtjatele midagi kena (sugarcubes). Esimest korda elus sain selliseid soove, kus muuhulgas kirjutati God Bless You jne. Eestist tulnuna on sellist asja väga võõras kohata, ent huvitav.

Imagestation galeriis on ka pildid üleval sellest konverentsist.