Ei ela ma majas ei tänaval...

..mu aadress on.. ee.. vot ei teagi! Ja nii on kõigiga siin Dubais. Siin maal sellist asja nagu meie mõistes aadress reeglina pole. Majadel pole numbreid. Paljudel tänavatel pole nimesid. Vahel on tänavatel numbrid, aga samas naabruskonnas võib olla mitmeid erinevaid tänavaid, mil sama number. Peatänavatel on siiski nimed olemas. Kuidas siis midagi üles leida? Vot siin on selline asi, et majadel on nimed. Minu kodumaja nimi on Zabeel House. Linnaosa on Karama. Kui tahan taksoga koju sõita ja teatan oma "aadressi", siis muidugi vahib taksojuht mulle lolli näoga otsa: "möhh?". Siin orienteerutakse peamiselt teatud orientiiride kaudu, ütled mingi tuntud objekti oma kodu lähedal. Ma siis tavaliselt teatan, et "Karama, Lulu center". Lulu center on mu kodukoha ostukeskus. Ja siis sealt juhatan edasi, et nüüd vasakule, siis paremale, otse ja vasakule. Suht tüütu! Samas suurimad tuntud majad on teada, nende nimed tuntud. Et kui taksojuhile ütlen "Green tower", "City tower 2" või "Concord hotel", siis ikka teatakse.

Kuna ma teen palju ärikohtumisi (ei möödu päevagi, kus poleks kohtumist), siis ma pean palju ringi liikuma ja orienteeruma. See pole kerge! Vaatad firma kodulehte, siis seal on kas kirjas vaid PO BOX või maja nimi koos linnaosaga. Kus see täpselt asub, pole aimugi! Siis helistan sekretärile ja palun endale seletada - ka see pole lihtne, kui ei tea naabruskonda! Kui mulle seletatakse, et mine selle maja juurest sinna ja siis 3s tänav vasakule ja siis tolle maja taga, siis sageli ei saa ma kuigi palju valgustatumaks. Aga saan hakkama ikka :) Teel punktist A punkti B ikka küsin taksojuhtide käest, et sorry, kus see ja teine koht on. Kuidas ma reisin? Enamasti püüan leida siin kohaliku AIESECi liikme, kel auto. Ega nemad ka sageli tea, kuidas mingit kohta leida! Või siis võtan odava illegaalse takso (teatud numbritel saab tellida). Harvem kasutan ühistransporti.

Postiteenus ei tööta siin ka nii, et kirjutad aadressi ja saad kirja koju. Siin on need PO Boxid (Postoffice box), et pead ise teatud punktides järel käima oma postil. Ja post liigub siin aeglaselt ja kehvalt, harva kasutatakse ka mu meelest. Ja kui keegi eestist tahab miskit postiga saata, siis ma pean selle lunastamiseks maksma!

Sellised lood siin. Piltidel mu kodutänav, vaade maja eest vasakule ja paremale.

My name is Ladža, Piip Ladža


Niimoodi tutvustan ma end, kui helistan firmadesse. Alguses reipalt üritasin kõigile seletada, et olen Peep Laja, ent selle maa asukatel on pea võimatu sellest nimest aru saada - vähemalt sel moel, et kirjapilt ka õige oleks. Kui helistan kuhugi ja lepin kohtumist kokku või teen follow-upi millelegi, siis et saadaks aru, kellega on tegu, on tähtis, et kirjapilt õige oleks - eriti kui sekretär peab jätma teate inimesele, keda soovin kätte saada. Palju nalja on igatahes nimega saanud küll! Kui keegi teine on mingit kohtumist kokku leppinud, kuhu ma ka minemas ning on siis telefoni kaudu seletanud, et "my colleage Piip Ladža is also attending the meeting", siis on naerupahvakaid kostunud küll - inimestel raske uskuda, et kellegi nimi on Piip. Otse näkku ei julge keegi naerda küll:)

Möödunud nädalal läksin koos kolleegiga, kel nimeks Kanika siinse Philipsiga kohtuma. Teatasime sekretärile, et oleme selle ja selle juurde ja meie nimed on see ja see. Kui olime istet võtnud, helistas sekretär siis soovitud isikule ja teatas, et "Hello, there are some people here to see you. Kanika and Pii... Oh gosh I dont even know how to pronounce this". Edasi vormistas ta meile külastajakaardid, kuhu kirjutas peale meie nimed. Tuli meie juurde ja ütles, "Here you go Kanika", andis kaardi Kanikale ja siis vaatas mulle otsa ning sõnagi lausumata ulatas mulle minu kaardi. Ei riskinud mu nime valesti hääldada ja pidas paremaks vaikida:)

Kas südames on valu ka, et pean oma enda nime valesti hääldama? On küll, ent nii saavad nad paremini aru ning säästan aega ja närve. Teinekord kasutan ka varianti Peep Ladža. Kui kohtun inimesega silmast silma, siis võtan ikka aja, et tõde päevavalgele tuua. See on muuseas väga hea smalltalk - iga kohtumise alguses saan pingevaba õhustiku loomiseks mõne minuti oma nimest rääkida, viidata Eestile, seletada põgusalt kus see asub ja kui erinev see kliima siin ikka on ja kuidas ma juulikuu kuumuse käes kohutavalt kannatasin.

Mu sõbrad-tuttavad siin ei oska ka mu nime korralikult hääldada, pikk vokaal on neile raske ja siis nende poolt öelduna kõlab mu nimi kui Pep. Ühel päeval oli siin ühel Saksa päritolu kutil vaja mu nimi kirja panna ning vaatasin, et ta kirjutas mu nimeks Pepp. Latiinod kutsuvad mind siin Pepe, mõni ütleb Pepsi. Üks hea sõber ütleb Mr. Ladža koguaeg.

Heal lapsel mitu nime! Vanad eestlased polnud nimesid pannes vist globaliseerumist ette näinud :)

Hables arabic?


Mu käest on küsitud, noh, kas saad hakkama vaid inglise keelega. Ja et kas olen juba araabia keele ka selgeks õppinud. See riik toimib siin 100% inglise keeles. Mul pole hetkekski olnud vajadust rääkida araabia keelt. Kohalikke araablasi on ju vaid 15-20%, lisaks veel egiptlasi ja muid araabe ka, ent valdava osa elanikkonnast moodustavad mittearaablased, kellest enamik ka keelt ei räägi. Teenindajad igast söögi- ja muudes kohtades on pea eranditult kas hindud või filipiinod, kes araabia keelsest tellimisest tõenäoliselt midagi aru ka ei saaks. Kõik sildid, menüüd ja mis kõik veel on inglise keeles siin. Kujutan ette, et araablased pigem ei saa siin vabalt hakkama, kui inglise keelt ei räägi. Aga eks neil ka omad kohad, kus käivad koos. Mul kodu lähedal üks shishabaar, kus käivad araablased (mina ka, kuna odavad hinnad ja mugav koht). Seal teenindajad ka araablased, kes inglise keelt väga hästi ei räägi, ent saavad hakkama.

Ärikeel on inglise keel. Kõik oma müügikohtumised teen inglise keeles. Kolmapäeval teen presentatsiooni 15-le Ericsson Middle East piirkonna personalijuhile, kellest enamik usutavasti araablased - ent kõik ikka inglise keeles. Valitsusasutustes töötavad küll enamasti kohalikud - hea palk ja vähe tööd. Nendega suheldes tuleks araabia keel kasuks, ent nad valdavad kõik inglise keelt. Mõned firmad, kel palju suhtlust valitsusasutustega, palkavad spetsiaalselt kohalikke, kes seda suhtlust ajavad. Siis saavad asjad kiiremini aetud. Kui tahad araablasele meeldida, siis muidugi on kasulik keelt osata. Kellele siis ei meeldiks, kui keegi su emakeelt püüab sinuga rääkida?

Kohtusin siin ühe taksojuhiga, kes oli väga jutukas. Tuli välja, et meelega. Nimelt siin enamik taksojuhte on hindud, kes väga vabalt inglise keelt ei räägi, ent saavad aru. Sellest tulenevalt nad annavad väga lakoonilisi vastuseid ka. See juht aga alustas kohe väga heas inglise keeles juttu. Selgus, et ta oli ca 5a tagasikolinud Dubaisse lõuna-Indiast. Siia tulles oskas ta vaid seda keelt, mida seal piirkonnas, Keralas, räägitakse, isegi mitte hindi keelt. Ja siin taksojuhi ametit pidades on õppinud ära inglise, hindi ja araabia keele. Ütles, et ta alati alustab juttu, et näidata, et oskab kõigiga nende keeles rääkida. Kui klient ise midagi ei küsi, siis ta ise küsib ja vastab. Tulemusena saab sageli jootraha ja teenistus suurem. Turndusstrateegia missugune!

Kuna siin riigis araabia keelt vaja ei lähe ja araabia keel on suhteliselt keerukas (eriti grammatika on väga raske) ning võõra kirjapildiga, siis siin elavad võõramaalased eriti ei kipu keelt õppima. Eriti käib see hindude kohta - kümned ja kümned tuhanded on siin elanud kogu oma elu ning ei oska rohkem kui "tere" ja "headaega". Täna just vestlesin kolme hindust tudengiga, kes siin üles kasvanud ja koolis käinud, ning nad ei näinud eriti vaja, miks peaks õppima - ei lähe ju vaja! Mulle meenutab see kangesti Eesti venelasi, kes ei taha keelt õppida. Muidugi ei ole ma siin ka ise keelt õppinud, ent mul natuke teine lugu (vabandused, vabandused): 1) ma olen siin juulini 2) kursused on minu sissetuleku jaoks vägagi ülejõu käivad. Tavaline keelekursus maksab ca 500 dirhami/kuu (1750 EEK).

Mittearaablaste koolides on araabia keele õppimine kohustuslik kuni 10nda klassi. Veel hiljutise ajani oli see kuni 8nda klassini ja siis oli rõhk peamiselt lugemisel-kirjutamisel ning kõnekeelt suurt ei õpitud (nii mulle räägiti). Ja koolides pidi see araabia keele õpetamise tase nõrk olema ja õpetajad palju ei nõua. Nüüd väidetavalt pidi rõhk araabia keelel suurem olema ja õpetamise tase paranenud.

Üllatav on minu jaoks see, et paljud araablased oskavad hindi keelt näiteks.
Piltidel random linnavaated.

Kartulid ja hakkliha


Täna on 35 kraadi sooja, õhuniiskus seal 30% kandis hetkel. Temperatuuri saan tunda peamiselt siis, kui oma kodust jalutan bussi peale (2 min) ja kui lõunapausil käin (2 min õues). Ehk siis mitte eriti palju. Õhtuti, peale päikeseloojangut läheb oluliselt paremaks, ent niiske on ikka veel. Päike loojub siin hetkel kell 6 ja teeb seda maru kiiresti. Pimedaks läheb nii 10 minutiga. Õhtuti jooksmas käia on suht mõnus, ilm siis okei. Mul kodu lähedal üks park, kus jooksurada olemas ja kena vaade ka öisele pilvelõhkujate ansamblile. Muidugi pole ilm veel nii mõnus kui eestimaine suvi - niiske on ikka ja naha märjaks ajamine on kiire tulema.

Reede sai veedetud eestimaiselt. Nimelt käisin külas ühel siinsel eestlasel Katil, kes ka hiljuti Dubaisse elama asus. Vahelduseks on tore rääkida eesti keeles :) Kuna tuleme samast sotsio-kultuurilisest taustast, siis tõlgendame siinset elu väga ühtemoodi - samad asjad jäävad silma, tunduvad imelikud ja pakuvad jutuainet. Sõime keedukartuleid hakkliha kastmega (pildil ka jäädvustatud), lisaks tomatisalat - mis üle hulga aja süües tundus ikka väga hea :) Kokku olen olnud kontaktis siin kolme eestlasega, kohtunud siis esialgu vaid ühega. Saab teinekord koos mardisanti joosta või midagi :)

Peale õhtusööki vaatasime dokfilmi "Supersize me", kus tüüp toitus vaid McDonaldsi toidust 30 päeva. See oli äärmiselt motiveeriv film. Kati poolt lahkudes sõitsin taksoga oma kodupoodi, ostsin kokku tervislikku toitu ja läksin jooksma:) Ja enam junkfoodi ei taha! Paraku Knowledge Village's, kus töötan, siin söögikohad pakuvad enamik rämpsu, et korralikku lõunasööki on suht keeruline saada. Paraku nii virk ma veel pole, et kodus lõunasöök enne valmis teha ja tööle kaasa võtta. Ma kodus eriti pikka aega köögis ei taha veeta, kuna siiski elan teise pere kodus ja kasutan nende nõusid jne. Kui hindu pere valmistab süüa, siis neil läheb nii 2-3 tundi eine valmistamiseks. Perenaine muidugi teeb, mees parimal juhul hakib miskit - aga süüa teha ta ei oska, nagu mulle ütles. Ma teen kodus sageli "kiiresti valmis" stiilis asju, peamiselt erinevad pastaroad või omletid või ka lihtsalt võileivad. Teinekord ka riisi. Kartuleid olen kaks korda teinud. Kartul maitseb praktiliselt sama moodi kui Eesti oma, ent nad on oluliselt suuremad, ikka tõelised jurakad.

Täna oli mul "tore" firmakohtumine. Esiteks kohalejõudes ootasin 30 min, teadmata, miks nii kaua, kuigi sekretär ütles, et paar minutit. Siis läksin uuesti küsima ja selgus, et mingi teine boss on veel koosolekule tulemas ja tal läheb veel 30 minutit, kas olen valmis ootama. No kui juba tulin ja ootasin, eks ma siis võin veel oodata. Ok, lõpuks siis tuli tüüp kohale. Muidugi ettevalmistust polnud teinud (mul oli see 2 kohtumine selle firmaga) ja hakkas alles kohapeal tutvuma mu pakkumisega, mis eelmine kord tegin. Siis tal telefon helises ja mõlemal korral võttis härra muidugi kõne vastu ja lobises nii 10 minutit. Ametlikel kohtumistel kõnedele vastamine on siin maal tavaline ja vist pole siis ebaviisakas ka nende meelest. Edasi läks juba paremini, tahtsid küll kõvasti hinda alla kaubelda ja küsisid intrigeerivaid küsimusi, ent laabus hästi ja läheb ka diiliks nendega!

Lugemissoovituse teen ka. Seekord "Emotsionaalne intelligentsus", mida paljud teist kindlasti lugenud on. Lõpetasin just selle lugemise, väga mõtlemapanev ja silmaringi laiendav raamat igatahes! Kohustuslik kirjandus peaks see olema neile, kel väikesed lapsed (või lähiajal saamas).

Teisel pildil vaade Dubai International Financial Center peale.

On vaid hetk milles viibime praegu


Viimasel ajal on elu loksunud mõnevõrra kindlasse rütmi. AIESECil on siin hetkel mõningasi cash flow probleeme, et olen kõrgendanud oma prioriteeti müügi tegemisele. Viimasel ajal pole möödunud päevagi, kus pole ärikohtumist olnud. Õhtuti enamasti kas a) käin kaasvälismaalastega väljas vesipiipu posutamas ja juttu puhumas b) olen kodus ja loen raamatut. Kord või kaks nädalas tuleb ette rutiinivabasid üritusi, nagu mõne isiku sünnipäev, mingit laadi kultuuriüritus või chill rannas. Hetkel ramadani ajal randa ei kipu, kuna seal tuleb hirmus janu peale (füüsiline tegevus, päikese käes olemine, hirmsoolane merevesi) ja hetkel avalikult joomine pole väga pop asi. Samas pole ka kindel, kas joogiputka rannas lahtigi on.

Suitsetamise maha jätmisest on pea kuu möödunud ning igapäevane panus sporti suureneb. Otsustasin nüüd oma repertuaari täiendada ka jooksmisega. Ka tervislik toitumine on midagi, mida jälgin suht tähelepanelikult. Terves kehas terve vaim! Mu elustiil võrreldes Eestiga on muutunud. Ka väärtushinnangud ja iseendast arusaamine on süvenenud ning tean hoopis selgemalt, mida ma elult tahan ja mis mu jaoks oluline on. Purpose of life is a life of purpose - ja ma arvan, et olen enda oma leidnud.

Kuna ilmad on juuliga võrreldes oluliselt paremad, siis mõtlesin, et proovin täna jalutamist. Nimelt esimene kohtumine mul täna oli ettevõttega, mis asub 15 min jalutuskäigu kaugusel mu kodust. Mõeldud tehtud ja hakkasin jala astuma. See aga osutus strateegiliseks veaks ja kohale jõudes olin kõrvadest põlvedeni läbimärg. Õnneks siis konditsioneerid puhuvad kõvasti ja kuivatasin end fujaees enne sisenemist ära. Peale kohtumist oli mul vaja kontorisse jõuda ning kuna Knowledge Village asub suht kaugel mu kodupiirkonnast (väidetavalt ca 35 km), siis takso võtmine sinna oleks liiga kallis ja ainsaks variandiks osutus jällegi ühistransport. Polnud ühistransporti kasutanud umbes augusti algusest saati ja sain jälle kogeda kõiki sellega kaasnevaid mõnusid. Esiteks ootasin bussi 40 minutit - miskipärast mulle vajalik liin käib väga harva. Päikese käes oodates haudusin parajalt ära ja tundsin iga minut, kuidas higi mööda selga alla voolab. Selle 40 minutiga kogunes bussipeatusse arvestatav hulk inimesi - enamik siis sellised "töölisklassi" tüüpi, kes ei jaksa autot osta (siin endast lugupidav inimene sõidab reeglina vaid autoga) ja kes ei pea paljuks alustada karmi tõuklemist bussi sisenemisel. Seekord oli üks sell kohe eriti agressiivne, et mulle tundus, et läheb löömaks. Kõik piirdus rüselemisega ja mahtusin ka bussi. Bussisõit kestis ca 50 minutit ja kontorisse jõudes olin päikesest ja dehüdratsioonist tingituna täiesti omadega läbi, et edasine päev pole väga produktiivne olnud.

Kuigi tänasel päeval oli negatiivseid varjundeid, siis üldiselt naudin oma elu täiel rinnal ja olen eluga rahul. Vahel tunnen, et pole sellist hetkes eksisteerimist tükk aega nautinud, nagu viimased nädalad teinud olen. Elu on ilus:) Kui kuulen, kui ilus sügis teil seal on ja õunad ja kollased lehed, siis tuleb Eesti sügise igatsus ka peale, kuigi ma pole eriline sügisesõber kunagi olnud. Eks vist see, mis eemal, tundub ikka hea. Siin on ka värvimuutus toimunud - suvine kuumaaurudest hallikas taevas hakkab siniseks muutuma :)

Ramadan



Teisipäeval algas siin siis moslemite püha paastukuu ramadan. Igal aastal on see ramadan erineval ajal ning see sõltub kuufaasidest. Islamiriikides on eraldi ametimehed selle jaoks, kes määravad kindlaks, et millal nüüd on ramadan ja millal mitte. Alguskuupäev võib ka erinevates riikides erinev olla. Iga aasta liigub see alguskuupäev ca 11 päeva tagasi, et see võib olla ka näiteks juulis, kui on 50 kraadi. Muidu on see selline püha kuu ja moslemitele väga meeltmööda, mida oodatakse rõõmuga.

Peamine erinevus on siis see, et koidust ehani ei tohi avalikult süüa ega juua. Tavaliselt õhtul nii 5-6 vahel on kuskil see aeg, mil nad tohivad jälle süüa. Esmalt võetakse datleid ja vett ning hiljem tuleb selline suurem sööma, mida kutsutakse iftar. Siis kaetakse lauad rikkalikult ja hakkab meie jõuludelaade söömaorgia. Idee, miks ei tohi süüa on see, et tunda, kuidas vaesed inimesed elavad ja siis mõeldas nendele ja olla nende vastu armulikum. Ramadani ajal peaks ka vaeseid söötma või neile raha andma söögi jaoks. Samas naljakas on see, et kuigi nad siis päeval ei söö, siis pimeduse saabudes ahmitakse nii, et tapab. See on ka väga sotsiaalne tegevus - kontorites inimesed kõik (noh, moslemid vähemalt ja siis seda dieedieesmärgil kasutavad valged naised) läbivad samasugust kogemust ja on selline ühtekuuluvustunne. Õhtuti suguvõsa käib tihedasti läbi, kogu pere on koos ja süüakse ja tuntakse end mõnusalt. Küsisin araablaste käest, et mis neile ramadani juures kõige enam meeldib, siis öeldigi, et just see sotsialiseerumine. Ning koos (ja sage) ühine palvetamine, mis nende jaoks tähendab väga palju. Ka koraani lugemine pidi sagedasem olema sel perioodil. Igatahes. Enne kui päike tõuseb taas kella 4 paiku, ärgatakse üles, juuakse vett ja võetakse hommikusööki ning magatakse edasi. Miks põhjamaades islamit pole? Kujutage ette, kui saaks süüa-juua ainult päikeseloojangu ajal. Mida siis suvel, jaanipäeva paiku teha? Loojangu ajal on ka linnas püsti sellised telgid, kus antakse tasuta süüa.

Paastuma ei pea need, kellel tõsisemad tervisemured, samuti rasedad ja imetavad naised. Kui keegi rikub paastu ehk sööb ramadani ajal, siis a) kui see oli tahtmatu, siis antakse andeks b) meelega, siis pead andeks paluma palve abil ning selle paastuga tasa tegema. Näiteks ka rasedad naised peavad selle perioodi nagu hiljem tagant järgi paastuma. Paastumine on isiklik tegevus, mis on paastuja ja allahi vaheline asi. Allah teab su südame järgi, et kas sa sõid kogemata või meelega. Või otsisid vabandusi tervisest, kuigi tegelt tervis lubaks paastuda küll.

Mõtlesin ka, et noh, sööks vähem ja nii, jälgiks oma dieeti ja nii. Tulemusena olen viimastel päevadel hoopis rohkem söönud. Eriti eile, kui õhtul käisin kultuuriõhtul, kus kohalikud araabid rääkisid ramadanist ning siis pakuti hiigelkogustes kolmekäigulist einet. Meid oli ca 25 inimest ja ei jaksanud ikka kõike ära süüa.

Ramadani sisu pole ainult söömises-joomises, sel on ka suurem hingeline tähendus. See on eneseparanduse aeg. Ramadani ajal pole kuradit-saatanat liikvel ja küik pahateod, mis sa teed, on sinust endast. Et ei saa vandumist ja varastamist kellegi teise kaela ajada. Siis inimesed kontrollivad oma käitumist enam ja püüavad paremateks inimesteks saada. Loomulikult on Allahi käsi ka mängus igal pool ja see on hea aeg temaga jutu puhumiseks. Kui tavaliselt peab palvetama 5x päevas, siis ramadani ajal 6.

Tööl ja koolis peab endiselt käima, ent tööajad muutuvad. Mõned organisatsioonid alustavad tööpäeva varem, näiteks kell 6. Paljud siiski samal ajal kui tavaliselt, ent tööpäev on lühem, 6 tundi. See on valitsuse nõue ja kehtib võrdselt moslemitele ja mitte-moslemitele. Meie väike ateistlik kollektiiv ent rikub seda nõuet :)

Kuna moslemid paastuvad päeval, siis avalikult vee joomine ja söömine pole lubatud päeval. Suitsetamine ka keelatud ja igasugused seksuaalsed tegevused. Pidutsemine ei ole ka eriti soositud, et kel sünnipäev selles kuus, siis peo peab lükkama edasi. Söögikohad, mis endiselt funktsioneerivad, katavad oma aknad, et moslemid sisse ei näeks. Mõnedes poodides on sellised vaheseinad pandud, mille taga saab siis toitu krõbistada. Muidu igal pool poodides ja kaubakeskustes on palju allahindlusi, nii tehnika kui toidu osas. Nagu meie jõulusoodukad enamvähem. Kilo banaani sain 6 eeguga kätte näiteks :) Ja plaanin endale ka külmkapi osta ning uurin täna ka, et palju triikrauad maksavad, mul on miski jube käkk, mis ei triigi eriti hästi.

Mulle ramadan täitsa meeldib, kuna on soodukad ning õhtuti kui töölt koju sõidan, siis tänavatel tavapäraseid ummikuid pole, kuna moslemid kõik varem koju läinud. Jõuan koju ca 30 min kiiremini kui muidu.

Oh seda elu elukest


Täna algas ramadaan, mis on islamis selline paastukuu. Homme õhtul on üks kultuuriõhtu, kuhu lähen, et selle kohta rohkem teada saada. Siis neljapäeval võib oodata siia blogi vastavasisulist postitust.

Ükskõik, kus sa elad, harjud sellega ära. Dubai tundub mulle täiesti tavaline koht juba ning vahel on raske välja mõelda, et millest nüüd blogi kirjutada, kuna uskumatuid uusi elamusi pole nagu olnud. Kindlasti on palju asju, mis eestlastele tunduks ebatavaline, ent olen ise äraharjunud. Või siis ei meenu mulle, kas olen juba ühest ja teisest asjast pajatanud.

Näiteks siin maal kohalikud (ega ka hindud jne) ei kasuta tualettpaberit. Igas WCs on siis vastav voolik, mida saad suunata vastavasse kohta ja siis pesta. Mis minu jaoks on selle juures suht ebameeldiv on see, et alatasa on WCs kõik märg. Kui nad selle voolikuga siis protseduure teevad, pritsib kogu ruum vett täis. Põrand on märg, prilllaud on märg, seinad. Ja siis kui moslem väljub kabiinist, siis kraanikausi juures järgneb suuremat sorti pesemine. Oma käsi (mitte ainult labakäed, vaid ka käevarred) pestakse kaua ja hoolega. Kuna moslemid peavad ka enne palvetamist teatud pesemisprotseduurid läbima, siis sageli võib WCs kohata mehi, kes jalgupidi kraanikausis, kuna ka seda peab pesema. Ja siis nägu korralikult.

Tuli ühtäkki meelde ka see, et kui tahad terekätt suruda ja inimesel on kas käsi kinni (hoiab miskit käes) või on see must, siis ulatab ta sulle käe ikkagi ja laseb käsivart suruda. Käed tuletavad mulle meelde seda varastamise ja käte maharaiumise asja. Seda enam ei eksisteeri kuskil. Mõnedes Pärsia lahe riikides on levinud küll avalikud poomised ja peksmised. Ning kividega surnuks loopimine on surmanuhtlusena kasutusel mõnel pool. Need on muidugi karistused karmide kuritegude eest, et ei tasuks nüüd arvata, et siin mingi karm killerdamine käiks kogu aeg, kaugel sellest. Mida võib kergesti saada, on trahvi. Näiteks eelmise ramadaani ajal politsei märkas meest, kes oma autos burgerit sõi päise päeva ajal. Sai trahvi. Või siis igasugused avalikus kohas miilustamised pole siin aktsepteeritud. Hiljuti võis lugeda lehest, kuidas üks Bangladeshi tüüp oli siin kaamelit korduvalt rüvetanud - ka see läks paragrahvi alla.

Olen küll Dubai arengust ja olukorrast pajatanud, ent natuke uuesti. Kes arvavad, et Dubai on selline ääremaa ja mitte väga tsiviliseeritud, kaamelid ja beduiinid, siis enam mööda ei saaks panna. Dubai kui linn on ikka hästi modernne, majandus kasvab tohutu kiirusega ja tohutult igasuguseid kõrgeid ehitisi kerkib igal pool. Igal pool võid näha kuulutusi ja pilte uutest linnaosadest uskumatult lahedate ehitistega. Ehitatakse lisaks ärihoonetele ka suht palju korterelamuid, ent siin tekib küsimus, et kes sinna elama lähevad? Aasiast sisserändajad ei jaksa neid elusees osta ja euroopast nii palju tulijad ka pole nagu. Eks paistab! See linn igatahes tahab saada (ja saab ka) järgmiseks maailma metropoliks. Hullult palju uusi ärisid tekib juurde, maailma suurimatel firmadel on siin lähis-ida peakorterid, uusi inimesi kolib linna pidevalt... Tipptundidel on ummikud megasuured. Näiteks naaberlinn ja emiraat Sharjah - tipptunnil võid sinna sõita 2 tundi, kui liiklus on okei, siis 10 minutit... Väga tavalised on sellised liiklusõnnetused, eriti sellised, mis seotud ridade vahetamisega. Iga päev juhtub siin meeletul hulgal suuremaid ja väiksemaid avariisid - mis paljudel kordadel tekitavad suuri ummikuid. Kui satud sõitma mõne hulljulge juhiga (mis on siin tavaline), siis selline tunne, et kohe paned matsu, on pidevalt sees. Mõne aasta pärast hakkab toimima ka linnasisene monorail ehk selline kiirrong, eks siis läheb paremaks olukord vast. Üldse väga palju projekte ja asju saab siin valmis lähema kolme-nelja aasta jooksul, siis on Dubaisse mõtet raudselt tulla.

Shoppamisest. Poes toiduhinnad on suht võrreldavad Eestiga, on asju, mis on odavamad ning on asju, mis kallimad. Näiteks viilutatud sai maksab ca 7 eeku. Kilo banaane ca 12 eeku. 0,33 liitrina coca-cola või pepsi on 3.50 eesti raha. 500g pastat kõigub 7..17 krooni vahel. 1,5 liitrit vett maksab 4-5 krooni vahel. Samas palganumbrid, mis siin teenitakse, on oluliselt suuremad kui Eestis. Kui sa pole muidugi lihttööline. Enamasti on toidupoodides eraldi sell, kes kõik su ostetud kraami ka kilekottidesse topib. Harjub ära ja on mugav ka - kui raha maksmisega ühele poole saad, on su kraam juba kotis. Minu kodukoha poes häirib mind see, et nad sorteerivad su ostetud kauba ja panevad eraldi kottidesse. Ehk siis mahlad ühte, juurviljad teise, hügieen kolmas, piimatooted neljandasse jne. Tavaliselt lahkun poest mingi 5-6 kilekotiga. Elagu loodussõbralikkus! Kodus on mul terve ladu neid juba.

Eniveis - püüan veel mõelda, et mis siin maal teistmoodi on ja siis kirjutan sellest. Kui teil on küsimusi, siis see oleks lahe.

Ülemisel pildil Burj Al-Arab hotell ja vaade Dubaile, alumisel pildil hetkel ehituses olev Dubai uus Downtown ärirajoon koos tulevase maailma kõrgeima ehitise Burj Dubaiga.