Taustsüsteem


Täna on esmakordselt minu Dubai ajaloos taevas täiesti pilves, suisa hall ilm on. Kodune tunne kohe.

Kirjutan seekord pikemalt lähis-idast, islamist ja araabiamaadest üldse. Et aru saada erinevustest kultuuride vahel, peaks mõistma nende taustsüsteemi, tekke- ja arengulugu. See aitab meil paremini mõista, mis toimub ka tänasel päeval. Harin teid ignorante natuke :)

Sageli on stereotüüpiline arvamus araablastest, et nad on terroristid, Iisraeli ja läänemaailma vaenlansed, rikkad naftasheigid, väheharitud türannid ja naistealandajad. Need araablased, keda mul au isiklikult tunda, on soojad inimesed, head suhtlejad, lahked, viisakad ja abivalmid. Ja intelligentsed.

Nagu ajalootunnist ehk mäletate, asusid iidsetel aegadel tänastel araabiamaadel kaks võimast kultuuri, Egiptus Niiluse ääres ja Mesopotaamia siis Tigrise ja Eufrati vahel. Muud alad olid kõrbe jm taolise viljakandmatu maa all, rahvas kes seal elas, olid nomaadid, kes järgnesid vihmale ja vaatasid, kust vaid süüa saaks. Ellujäämine oli peamine. Tänu sellele, et polnud võimalik põldu harida ja lehmi kasvatada, kujunesid siinsetest inimestest juba varakult kaupmehed, kes siis organiseerisid äri juba tuhat aastat tagasi Hiina ja Euroopa vahel. Rändhõimu liikmed ühendas suur ühtekuuluvustunne, kuna koos elati läbi väga raskeid aegu, võideldi teiste hõimudega ja teineteisele toetumine oli ellujäämiseks hädavajalik. Hõime juhtisid sheigid, kes valiti sellesse rolli vastavalt vanusele ja isiklikele saavutustele. See polnud päritav amet. Perekonnaks peeti nagu ka muudes Aasia kultuurides laiendatud perekonda ning ükskõik mida selle pere individuaalne liige tegi, kogu pere oli vastutav selle eest. See kujundas välja selle, mis ka tänasel päeval kehtib, et inimesed ei tee sageli otsuseid enda eest, kuna see ei puuduta vaid neid endeid, aga kogu perekonda.

Lapsevanemate võim oli absoluutne, eelistati poisslapsi. Lapsi hoiti (ka tänasel päeval muidugi) suure hoolega, ent füüsiline karistus polnud harv nähtus. Naiste peamine roll oli mehi teenida, neid peeti ebadistsiplineerituks, petturiteks ja litsakateks (mõtle "1001 ööd" muinasjuttudele!). Sellest tulenevalt kujunes välja, et mehi ja naisi hoiti lahus, et teised mehed peale abikaasa ei puutuks naisega kokku. See oli enne islami tulekut. Hiljem koraan küll ei mõistnud seda sugugi hukka, naistel oli endiselt alam staatus võrreldes meestega, polügaamia sai lubatuks ja naiste kasutamine meeste teenimiseks sai kinnituse. Abielud (kuni tänapäevani) olid vanemate poolt korraldatud ja neile ei vaadatud kui romantilistele suhetele, vaid läbi pragmaatilise prisma. Abielu oli kui sotsiaalsete sidemete loomisinstrument ja masinavärk, mis võimaldas perekonnal varakust säilitada või juurde luua.

Isiklike suhete loomist peeti väga oluliseks ja tehti suurt vahet nende vahel, keda tunti ja keda mitte. Ka täna eelistab araablane teha äri vaid nendega, keda isiklikult tunneb. Araablane ei helista pea kunagi kellelegi, keda pole varem kohanud. Mu müügikohtumistel on selge erinevus, kas kohtun läänemaalase või kohalikuga. Kuna perekond oli ühiskonna väikseim üksus, siis isiklikke asju, õigusi jne polnud, kuid sama hinnati kõrgelt individuaalseid võimeid, eriti mis puudutasid sõjasaavutusi jm taolist.

Igal hõimul oli oma jumal, mida sümboliseerivaid asju siis kandis hõim endaga rännates kaasas. Eraldi preestreid jms polnud, kuid lojaalsust hõimule sümboliseeris usu järgimine. See on suht paljuski ka tänapäeval nii. Mõned hõimud said rikkamaks ja võimsamaks kui teised ning see sillutas ka tee kaheklassilise süsteemi loomiseks. Arvati, et need, kes olid vaesemad, nende jaoks oli saatus sellise tee ette määranud. Imeltusväärseimateks omadusteks peeti au, julgust, jõudu, rikkust ja valmisolekut kättemaksta solvangu eest. Mehed olid tohutult kaitsvad oma naiste ja laste suhtes. Kui naine meest pettis, oli see suurem solvang tema isale ja vendadele, kui abikaasale. Au kaotamine, häbistamine ja solvamine teiste nähes oli kõige jubedam asi, mis võis juhtuda. Kui jaapani samuraid tegid selle peale harakiri, siis araablased nottisid maha selle, kes häbistas. Isiklik au on kõige suurim väärtus neile ka tänapäeval. Lojaalsus hõimule nõudis ka seda, et kõik, kes mingit hõimu liiget ohustasid, tuli maha tappa. Samas rasked ajad ja rändav eluviis tingisid ka selle, et külalisi, möödujaid jne kostitati rikkalikult, külalislahkus oli tähtis ning selle jaoks tehti kasvõi oma kõhu arvelt ohverdusi. See tähendas ka seda, et eeldati vastuteenet. Õigemini see oli ja on kohati ka tänapäeval pigem kohustuselaadne.

Keskajal õitses siin ka kultuur, suure au sees olid kirjandus ja luule, loodi kauneid ehitisi, käsitööd. Euroopas saab seda näha Hispaanias, kus on mooride mõjutused tugevad. Ka teaduses tehti suuri samme, nii matemaatikas (algebra on araabiakeelne sõna) kui astronoomias. Araablased tõid euroopasse niisutussüsteemid ja puuvilla (indiast), paberi (hiinast), datlid, sidrunid, kohvi ja suhkru.

Muhamedist ka. Ma ei teagi, kuidas eesti keeles see kirjapilt on, inglise keeles kirjutavad pigem Mohammed. Muhamed oli siis see vend, kes ühendas erinevad nomaadlikud hõimud ja tekitas erinevates lähis-ida rahvastes ühtsustunde - me oleme araablased. Kuigi etniliselt on siin palju erinevaid rahvaid, neid ühendab keel ja usk. Näiteks suur islamisõdalane Saladin oli tegelt kurd, mitte araablane. Muhamedi õpetused, mis sisaldasid teatud norme ja käitumisreegleid, omandasid seadusejõu ja tema järgijad leidsid esimest korda, et neid juhiti mingil struktureeritud viisil, samuti religioosselt. Täpsemalt - Muhmed lõi esimest korda siinsetel aladel sellise asja nagu valitsus, riik, mida varem polnud olnud. Ta muutus araabia ühtsuse sümboliks ja paljud araablased peavad tänaseid riigipiire ikka veel ajutisteks enne suur-araabia islamiriigi loomist. Peaks siinohal ka mainima, et tänased riigipiirid on loodud kas eurooplaste (inglased, prantslased, itaallased) või teiste vallutajate (osmani impeerium, bütsants - ehk türklased) poolt, araablased ise pole mingeid piire deklareerinud.

Oluline on märkida, et kuna varem ei eksisteerinud ei riiki ega seadust ning kõik kujunes muhamedi ajastul, siis moslemite jaoks ongi kõik üks ja seesama. Mis on õige ja vale (ehk seadused) tõlgendatakse koraani järgi (siit see shariaa kohus). Ei ole muid seadusi peale jumala seaduste. Ning samuti ei saa eraldada riiki ja islamit , need ongi üks ja seesama. Samas see tähendas ka, et kuna institutsionaalsed struktuurid riigis puudusid, siis impeeriumi juhtimine oli äärmiselt keeruline, mis viis ka Araabia Kalifaadi kokkuvarisemiseni omal ajal (see riik oli oma tippajal marokost indiani, hõlmates ka hispaania, malta, lõuna-itaalia ja osa balkanit).

Mis puudutab Muhamedi prohvetiks olemist, siis Muhamedile (kes sündis 6ndal sajandil) ilmutas end väidetavalt ingel Gabriel ja valgustas teda islamitõdedest. Nende hulgas, et on vaid üks jumal (allah on araabia keeles jumal), jumala ilmutused-õpetused juhivad kogu elu ja et inimese elu mõte on teenida jumalat. Muhamed rääkis, et ta on kõigest prohvet, nagu olid Abraham, Taavet, Mooses ja Jeesus. Juba oma elu ajal tal õnnestus usku pöörata juba terve araabia poolsaar. Araablased on mulle seletanud, et tol ajal oli Muhamedi tulek väga vajalik, kuna muidu olid hõimud äärmiselt killustunud, moraalivabad, tapsid teineteist jne. Et ta oli siis ühendav ja moraliseeriv jõud. Muhamed endale mingit järglast ei valinud ja rääkis, et ta on viimane prohvet. Kui ta suri aastal 632, siis tema armee lõi araabia kalifaadi (millest sai siis see suur impeerium) ning kaliif oli siis justkui aseprohvet.

Islam iseenesest tähendab allumist jumala tahtele. Ja moslem on siis see, kes allub. Ja inimese ainus eesmärk peab olema jumala teenimine. Paraadis ja põrgu on neil ka kenasti olemas ja usu eesmärk on siis saada lunastus ja pääseda paradiisi. Paradiisi pääsemine oli suur müügiargument Muhamedi ajastul, kui elu oli väga raske ja pilt lunastusest pani silmad särama. Koraan ise on siis kogumik jumala ilmutustest Muhamedile. Lisaks on veel olemas Hadith - kogumik Muhamedi ütlustest ning Sunna - kogumik lugudest, millel on siis moraal ja nagu tõestavad jumala teooria pointe. Moslemitel on kahte liiki kohustused: moraalsed ja tseremoniaalsed. Moraalsed on nagu religioonidle ikka: armastus ja jumala järgmine, lojaalsus ja tagasihoidlikkus, ausus ja lahkus, halastus ja lojaalsus, võrdsus kõigi inimeste vahel ja õiglus. Tseremoniaalsed on 5 islami sammast: 1) tunnistamine, et on vaid üks jumal ja muhamed on tema prohvet (see on kirjuatud ntx saudi araabia lipule) 2) rituaalne palvetamine 5x päevas, 3) paastumine ja muudest kehalistest mõnudest hoiduminje ramadaani ajal 4) regulaarne annetamine, a la 2-3% teenistusest ning 5) ühe korra elus peab Mekas ära käima palverännakul.

Moslemid ei pea juute ja kristlasi uskmatuteks, vaid pigem ekstiteel olevateks. Et kristlased usuvad lihtsalt sama usu vanemat versiooni, mida räägiti enne Muhamedi tulekut. Nad usuvad samu jumalat ja neil on olemas kõik kristluse tegelased, koraanis palju samu lugusid kui piiblis. Jeesus oli küll vaid prohvet, mitte jumala poeg.

Moslemitel on veel kaks haru ka, on sunniidid ja shiiidid. Sunniidid ei pea shiiite tõelisteks moslemiteks, vastupidi aga küll. Peamiseks tüliõunaks on siis see, et kust haru pidi läheb Muhamedi vereliin. Shiiidid arvavad, et Ali kaudu, kes oli Muhamedi väimees. Shiiitlik riik on Iraan (kus ei ela araablased, vaid pärslased) ning shiiidid domineerivad ka Iraagis. Saddam Husseini valitsus oli näiteks sunniitide vähemuse võim tegelikult. Shiiidid on üldiselt usuhullumad ja peavad teokraatiat ainuõigeks valitsusvormiks ning kõik muud tiitlid on jumala vastu (sellest tulenevalt ka löödi Iraani shahh 70ndatel mättasse). Shiiidid on olnud alati vähemuses ja sellest tulenevalt ka ebakindlamad, mistõttu on nad alati olnud agressiivsemad ja kiiremad ründama (nagu ketikoerad), samuti on nad resistentsemad lääne mõjutustele. Üks USA hirme on ntx praegu see, et Iraani mõju nüüd uue Iraagi valitsusega kasvab ning sestap peavad nad rohkem lootma Süüria toele, et tasakaalustada olukorda piirkonnas. Süüria samas on üks hirmus kuri autokraatlik diktatuur, mis nagu teada on Liibanoni okupeerinud x aastat ja möödunud veebruris tappis ka Liibanoni vabadusmeelse peaministri. Sestap on USA ka selle kohapealt ühe silma kinni pigistanud. Üks teooria väidab ka, et seetõttu jättiski USA Husseini võimule peale Lahesõda, et kartis shiiitide mõju suurenemist ja eelistas sunniitlikku valitsust.

Korra veel ajalukku tagasi. Hiljem siis Araabia Kalifaat kukkus kokku, mille esmalt vallutas Bütsants ja siis Osmanid (kes valitsesid siin kuni 20nda sajandini). Osmanid olid igavesed despoodid ja nende ajast jäi siia kultuuri ka sisse diktaatorlik võim. Eurooplastest kaubamehed (Vasco da Gamast alustades) võtsid neil aegadel ka kaubaturu üle (india ookean, vahemeri, punane meri) ja araabiamaailm langes stagnatsiooni. Siin mail sai sel ajal normiks juhtide absoluutne võim (beduiinide aegadest saati küll), mida sai muuta vaid mõrvamise teel (sõna "assassin" on ka tulnud araabia keelest). Piirkond oli ka äärmiselt vaene ja siin oli väga raske elada. 20nda sajandi algupoolel nafta leidmisega iidsetel aegadel sisseseatud 2 klassi süvenesid veelgi.

Lisaks sellele, et vaesus lokkas ja kliima raske, ei tehtud siin ka muud laadi innovatsiooni. Kui tänapäeval paljud araablased kiruvad, et kõik halvad asjad on tulnud läänest, siis vastu saab öelda, et noh, hea küll, aga siit maailma kandist pole jälle mitte midagi tulnud. Kogu maailma leiutised ja areng on tulnud läänest või siis kaug-idast (Jaapan jne). Miks nii? Koraan kirjutab: "Ära järgne sellele, mida sa ei tea". Ehk siis tundmatu vältimine on juba maha surutud religiooni poolt ning pinnas innovatsiooni kasvuks on hästi nõrk. Paljuski usutakse ka fatalismi, et tuleb see, mis Jumal ette näeb. Usk õpetab nii. Selle ja iidsete kommete kombinatsioonina on siinne ühiskond suhteliselt konservatiivne, keskendudes rohkem traditsioonidele ja minevikule, kui tulevikule. Seda kõike on soodustanud veel ka madal haritus. Haridus, kirjaoskus jne on arenema hakanud alles 20nda sajandi keskpaigast. Olles üle tuhande aasta olnud vanas kinni, pole muutused kiired tulema. Ent muidugi nad tulevad, pääsu pole. Dubai ja Ühendemiraadid on väga suures muutuste keerises. Muidugi järjest suurenev eurooplaste sissevool on samal ajal kui katalüsaator.

Kuigi sotsiaalselt hoitakse mehi ja naisi sageli lahus, siis tööalaselt on kõik segamini. Ja naistel on õigus saada pärandit, omada vara jne. Erandiks on Saudi Araabia, kui naised ei tohi autot juhtida, töötada koos meestega, elada välismaal ilma meessoost pereta jne.

Araablased panevad alati pere huvid esikohale. Töö on vähemtähtsam. Araablastest juhid saavad aru, kui alluv ntx pere tõttu tööle ei saa tulla. Araablased tänini teevad suurt vahet inimestel keda tunnevad ja keda mitte. Äri ei tehta inimesega, keda ei tunne. Äri ja kauplemine on siin aga suure au sees. Araablased on head müügimehed ja tingijad. Ka Muhamed oli kaupmees. On suur au olla edukas ärimees. Kui esmane ärikontakt on loodud, siis pannakse suurt rõhku suhte loomisele. Kui lääne kultuuri inimesed vaatavad seda kui rituaali, mis eelneb äri tegemisele, siis nende jaoks on see äritegemise osa. Araablane teeb äri inimesega, mitte firmaga, keda ta esindab. Isiklikud suhted on tähtsad ka kõikvõimalike teenete saamiseks. "Tutvuste kaudu" tehakse palju asju ning reeglite rikkumine selle jaoks pole mingi probleem. Nepotism ise on kui omaette reegel. Tüüpiline lääne inimese käitumine võib olla araablasele väga ebapersonaalne ja hoolimatu. Need, kes tihedas kontaktis lääne inimestega küll, need juba harjunud. Dubais erilisi probleeme sellega ei ole. Vähemalt ei ole mulle välja näidatud!:)

Araablased pole ka harjunud pikalt ette planeerima, see on nüüd suht uus asi neile. Lahendused probleemidele on pigem spontaansed kui tugevalt kaalutletud. Ja kavatsus on sageli rohkem väärt kui tegu ise. Kui araablane ütleb sulle, et "Jah, teen ära", siis ta ise tunneb, et on juba midagi teinud selle nimel ja kas ta päriselt ka teeb, polegi nii oluline. Ja kõvasti töötamine pole neile ka just väga meelt mööda. Suurt rõhku pannakse välisele näilisusele, käitumisele.

Tänapäevane pilt araabiamaades on väga kirju, kus kiirteedel kihutavad tippautod ja väiksemates kohates on kaamelid pilla-palla. Pärsia lahe äärsed araabiamaad on tänu oma naftale kõvasti rohkem arenenud kui muud. Siin näen traditsioonilisemat eluviisi siis, kui suurtest linnadest välja lähed.

Nüüd sai juba kõvasti kirjutatud, liigagi palju :) Ent ega ei saanud kõike öeldud ka. Muidugi oluliselt paremini saab kõigest aru, kui ise koged seda asja, mõningaid asju on raske kirja panna ja paljud asjad ei tule meelde ka.

3 comments:

veiko100 said...

[quote]Samas see tähendas ka, et kuna institutsionaalsed struktuurid riigis puudusid, siis impeeriumi juhtimine oli äärmiselt keeruline, mis viis ka Araabia Kalifaadi kokkuvarisemiseni omal ajal[/quote]

Pigem viis kalifaadi kokkuvarisemiseni pidev sisemine võimuvõitlus, nagu lähtub Karen Armstrongi raamatust "Islam"

Peep said...

kindlasti oli seal mitmeid põhjuseid - tegemist oli ju tohutu suure riigiga. minu väljatoodud põhjus on rõhutatud raamatus "The Origins of Cultural Differences and Their Impact on Management", Jack Scarborough

Triinu said...

ma mõtlen, et need 2 on omavahel seotud :), kui pole institutsionaalseid struktuure, siis see võibki viidata sellele, et raske oli juhtida sisemisi võimuvõitlusi...mis omakorda viis kalifaadi lagunemiseni :)