Kes ei tööta see ei söö

Möödunud nädal läks hirmus kiiresti. Kuna viibisin Indias 2 nädalat kauem kui oli plaanis, on kiiresti vaja see aeg tagasi teha ning olla produktiivsem kui kunagi varem. Siis polnudki sel nädalal palju aega isiklikke kirju kirjutada ja blogi uuendada.

Räägin sel korral natuke rohkem väljakutsetest, mis mul töös esinevad ja kuidas siin maal AIESEC toimib. Lähis-Idas ärikultuur on läänemaailmast mõnevõrra erinev, samas Dubais võib leida igasugust segapudru. Puder on siis tekkinud sellest, et kuna siin lõviosa rahvast on sisserännanud, siis igaüks neist on kaasa toonud oma kultuuri, mis on siis segunenud kohalikuga. Kui sellest kultuurist päris hästi aru ei saa, ei ole edu loota, ehk siis kohanemisvõime on oluline. Eelmine aasta töötas siin juhatuses üks türklane, kes aga vallandati 6 kuu pärast, kuna tulemusi ei olnud. Paar päeva tagasi lahkus üks ameeriklane, kes aasta aega tegeles siin müügiga - tulemus null. Ja need olid inimesed, kes oma kodumaal olid võrdlemisi edukad olnud - ent lähenesid täpselt sama metoodikaga, nagu olid harjunud ega proovinud õppida. See näitab, et siinne turg pole väga lihtne ja arvamus, et Dubais raha vedeleb maas, tule ja võta, ei pea paika. Peab vaeva nägema, konkurents on väga tihe. Ma olen kokku saanud selle ameeriklasega ja arutanud müügiteemasid, pikki jutuajamisi pidanud eelmise AIESECi presidendiga (Indiast), kes oli siin võrdlemisi edukas ning kohtunud mõne neutraalsema selliga - nendelt saadud info siis sünteesinud kokku oma isikliku kogemusega ning olen asunud tööle. Kuna peamiselt otsese müügiga olen tegelema hakanud alles nüüd (enne seda oli suurem rõhk pildi kokku panemisel, planeerimisel, strateegiate loomisel ja üldorganisatsiooniliste küsimustega tegelemisel, mis väga otseselt müüki ei puudutanud). Oma tulemustest räägiks mõnevõrra hiljem, kui mul on suurem hulk statistikat välja käia, ent peaks mainima, et seni on läinud positiivselt ja olen väga optimistlik. Täna hommikul oli mul kohtumine Dubai Ethics Resource Centeri juhiga, et arutada kokkupuute punkte ning käisin välja oma visiooni potentsiaalsest CSR (Corporate Social Responsibility) projektist, mis siis hõlmaks nii ärisektori arendamist kui ka siinsete noorte arendamist. Huvi nende poolt oli ootamatult suur ja õhku sai visatud punkte nagu föderaalvalitsuse tugi, lai kontaktidevõrgustik, igakülgne abi networkimisel jnejne. Ühesõnaga hetkel on mul potentsiaal siin selle projektiga suuri asju luua. Valitsuse tugi siin riigis on ääretult prestiizne, ligipääs tähtsatele inimestele tähendaks minu jaoks kuldvillakut. Samuti on valitsusel raha nii palju, et pole kuhugi ära mahutada. Ühesõnaga kui keegi CSR-huviline loeb seda, siis võtku teadmiseks, et suuremas koguses internshipe hakkab lendama igas ilmakaares. Siin tutvused loevad megapalju - see, keda sa tunned, määrab väga palju su äris. Nagu lääne kultuuris sageli toimib (lihtsustatud näitena), et astud kuhugi sisse ja räägid oma heast lahendusest ning kui tingimused ja hind sobib, siis võib suht kergelt äriks minna - see siin ei toimi naljalt, tuleb omada kontakte. Eriti loeb see valitsussektoris.

Kui nüüd mõelda, et mis erineb siinsetel müügikohtumistel võrreldes Eestiga, siis enesetutvustus tuleb pähe esimese asjana. Loomulikult kohtumised erinevad sõltuvalt sellest, mis rahvuse esindajaga kohtud. Kui kohtusin iirlasega, siis nagu suurt vahet polnud. Hindud ja araablased on teistmoodi. Ühesõnaga kui teilt küsitaks, et palun räägi endast, siis eestlane tõenäoliselt räägiks mida ta õppinud on, mis tööd ta teeb või millega tegelenud on, mainiks oma huvisid-hobisid - vähemalt midagi sinnakanti. Siin tahetakse teada sinu päritolu, millega vanemad tegelevad, kas õdesid-vendi on. Perekond ja selle taust on olulised! Araablane ei taha kohe hakata ärist rääkima, smalltalk omab siin suuremat kaalu. Mulle soovitati (ja olen ka nii edukalt teinud), et kohtumise alguses kohe peaksin hästi vaba hoiaku võtma, et murda jääd. Et kohe agaralt kohvi või koolat tellima, rääkima seiklustest teel kohtumispaika jne. Hindud ja araablased tahavad sind enne natuke tundma õppida ja end sinu seltskonnas mugavalt tunda, enne kui äri teha. Loomulikult ei kehti see üldistus kõikide kohta, midagi absoluutset pole olemas.

Üks asi, mida pean endas siin veel arendama, on kuidas õigesti hinnata ajakulu punktist A punkti B. Liikluses on siin ummikud sagedased ja seetõttu võib ka vabalt hiljaks jääda kohtumistele. Kui see kohtumine on hinduga, siis pole probleemi, ent eurooplasele see head muljet ei jäta. Kolmapäeval oli mul üks kohtumine Sharjah-s (Sharjah on naaberemiraat ja linn Dubaile, ent kohe külje all) ja ummikud olid nii suured, et hilinesime suisa 40 minutit. Seda aega pikendas selline lugu, et pidasime auto kinni vahepeal, et küsida teed taksojuhilt - see põhjustas natuke liiklusummikut, mistõttu härra politsei otsustas põõsast välja karata ja meile kraesse. Autojuhil võeti load ära ja kästi tulla politseijaoskonda. Nonii! mõtlesime. Niigi hiljaks jäänud. Ent lasime siiski autojuhil ent õigesse kohta ära visata ning kõik laabus. Load sai ka kenasti kätte pärast.

Kolmapäeval oli mul 2 kohtumist, peale esimest otsustasime koos Ali'ga lõunat võtta ühes ostukeskuses. Sõime ja vaatasime, et lastesektsioonis on maru lahe karusell. Mõeldud-tehtud ja otsustasime karuselliga sõitma minna. Ja kujutad ette - ei lastud! Ainult lastele! Milline diskrimineerimine. Noor (või siis laps) olemine ei ole ju ainult vanuseline, see on ka hingeline seisund! Küsisime siis, et mis atraktsiooni me proovida võiksime. Rong! Ja siis sõitsime 2 tiiru rongiga mööda keskust ringi. Olime ainsad reisjad, ülikonnas ja lipsustatud, väikeses lasterongis ning endal väga hea meel ka. Keskuse külastajad vaatasid meid küll kui pooletoobiseid. A mis meil sellest!

AIESECist ka. AIESEC jõudis siia alles 3 aastat tagasi, ehk siis kõik on suht algusjärgus ja nn ülesseadmine on alles protsessis. Kui esimesel aastal tehti vaid 2 exchange, siis eelmine hooaeg juba 39. Sel aastal plaanime teha 80 kanti. Ma isiklikult plaanin "raisida" 30 internshipi ehk siis müüa siinsetele firmadele mõneks ajaks maha AIESECi rahvusvahelisi talente. Lisaks sellele suuremaid finantspartnerlusi nii umbes 300k dirhami väärtuses. Partnerlustega on siin see probleem, et AIESEC on veel väike, hetkel veel vaid 15 liiget! See pole selline kogus, et mainekujunduspartnerlus saaks maha müüa. Septembri lõpus võtame juurde 25 uut liiget (värbamiskampaania hetkel käib, liitumisavaldusi saime üle 100), et natuke meie maht tõuseb, et mitte veel märkimisväärselt. See tähendab, et suuremate partnerluste jaoks on vaja olla natuke loomingulisem ja müüa asju läbi teise prisma. Näiteks on siin riigis kodakondsete noorte araablaste arendamine suur prioriteet ning neid läbi AIESECi välja saates saame luua partnerlusi. Motorola toetab näiteks $15k dollariga aastas meid, et saata välja 6 nationali. Siin juures muidugi igast seminarid, promo ülikoolides jne. Igatahes on mul töö piisavalt väljakutseid täis, ent siin turul raha on küll - ja olen ka kindel, et see aasta saab tulemustelt läbimurdeline olema.

LC Dubai ehk AIESEC Dubai lokaalkomitee sai loodud alles juunis, enne seda oli MC (Members Committee) ehk siis riigi tasemel juhatus ainus strutuuriline "keha", mis siis haldas liikmeid. Liikmed kaua reeglina AIESECis vastu ei pidanud, kuna siin kultuuris oli puudu tudengiorganisatsioonide kontseptsioon. Veel hiljaaegu siin selliseid asju pea üldse polnud ning mõte sellest, et peab töötama kuskil organisatsioonis ilma raha saamata ei mahtunud neile pähe. Iga asi võtab aega ja ikka leiab inimesi, kes saavad aru enesearenduse väärtusest ja et seda raha eest osta ei saa ning tänasel päeval on siinne AIESEC juba hulka paremas seisus - seda on näha huvis AIESECi vastu.

Kultuurist tulenevaid väljakutseid kohtab sageli. Näiteks on väga raske korraldada konverentse, mis kestavad rohkem kui ühe päeva ja delegaadid peaksid ööbima siis kuskil. See eriti ei tööta, kuna noored peavad X kellaajal kodus olema. Seni ongi siin peamiselt organiseeritud siis 12-tunniseid konverentse või selliseid, et ööseks lähevad delegaadid koju. Aiesekkarid saavad aru küll, miks sellised lahendused väga head pole. See kõik viitab sellele kui oluline sidusgrupp on AIESECile siin lapsevanemad. Ja see ongi selgelt identifitseeritud. Iga sügis korraldatakse vastavaid infoõhtuid lapsevanematele, et seletada neile, mis on AIESEC ja kuidas seda süüakse ning miks see nende võsukestele kasulik on, kui nad siin tegutsevad. Samuti saadame välja iga kvartal Parents Newsletterit - et anda ülevaadet AIESECi tegemistest ja luua usaldust. Küll on arvatud siin, et AIESEC on terrorismirühmitus, USA luureorganisatsioon, juutide maffia, organiseeritud kuritegevuslik organisatsioon, mis pumpab lastelt raha välja ja mida kõike veel. On olnud lapsevanemaid, kes on helistanud ja ähvardanud AIESECi kohtusse kaevata. Kõik see tuleneb siin sellest, et inimesed on sageli liiga pealiskaudsed, umbusklikud ja eelarvamustega, et tõesti välja uurida ja proovida aru saada, millega tegu. Ma ei ütle, et kõik lapsevanemad on hullud, on ka väga toetavaid ja positiivseid! Igatahes nalja saab selle vanemate aspektiga siin küll ja küll. Nüüd uus sats noori liitumas, eks tuleb uusi hulle juurde :)

Okei ma teistest teemadest hetkel ei pajata, muidu läheb jube pikaks see värk. Kõiksugu küsimused teretulnud.