Jalgpall araabia moodi

Kes jalgpalliga kursis, see teab, et reedel oli Aafrika jalgpallimeistrivõistluste finaal mäng, kus vastamisi Egiptus ja Cote d'Ivoire. Kuna araablaste jaoks on jalgpall mäng nr.1 (väga paljudes shisha kohtades vanad ätid pahvivad ja vahivad jalgpalli, enamasti kohaliku liiga mänge või siis araabiamaade vahelisi mänge), siis mõtlesin, et lähen teen ka endale kultuurielamust ja lähen jalkat vaatama koos egitplastega. Egiptlased on kirglikud jalkafännid ja see on osa nende kultuurilisest identiteedist.

Muidugi läksime jalkat vaatama shisharestorani. Mul mitmeid egiptlastest sõpru ja lõin nendega kampa. Koht, kuhu läksime, oli kahekorruseline - me olime teisel korrusel, kus oli istumiskohti võibolla 50le inimesele. Toolid olid seatud telekate ette ritta nagu kinos. Kohale läksime 4 tundi enne mängu algust, muidu polevat võimalik löögile pääseda. Järjest tiksus kohale fänne, kes olid väga sarnased kõikide muude riikide jalkafännidega. Näod värvitud, lipud lehvivad, pasunad huilgavad, trummid, laulmised ja karjumised. Mida lähemale mängu algusaeg jõudis, seda kõvemaks läks kisa. Fännid kordasid erinevaid laule pidevalt, mille sõnad ka mulle pähe jäid, ilma, et midagi oleks aru saanud neist.

Mängu algusajaks oli seal shishakohas ehk 200-250 inimest, koht puupüsti täis. 10 min enne mängu algust proovisid 2 sõbrantsi ka sisse pääseda jalkat vahtima, ent koht oli nii täis, et nad füüsiliselt ei mahtunud sisse, rääkimata siis meie juurde teisele korrusele tulemisest. Kohas kes sai pahvis shishat või tegi niisama suitsu, et kogu oleskelu toimus paraja pilve sees. See oli mul elus esimest korda vist vaadata kuskil kohas jalkat ilma õlleta.

Mäng oli suht dramaatiline, tõusude ja mõõnadega, kõrvad lõid pilli. Peale penaltiseeriat Egiptus sai teenitud võidu ning kogu mass voolas kiiresti tänavale. Dubais on egiptlasi kümneid ja kümneid tuhaneid, ehk paarsada tuhatki. Ümberkaudsetest kohtadest väljus kogu mass ning algas suur tänavapidu, täis laulu, huilgamist ja rõõmu. Rahvamass blokeeris ka ühte sõiduteed, kust autodel oli äärmiselt raske läbi saada, tekkis suur järjekord. Kuna kell oli ka 23 läbi, võis huilgamist pidada öörahu rikkumiseks, siis ilmus välja ka politsei. Politsei siin riigis on saamatu, kuna nad mingit õiget politseitööd pole elu sees teinud. Nende elu möödub autoga sõites ja liiklusavariisid uurides. Kuritegevus on äärmiselt madal. Nii oligi politsei hädas rahvamassiga - neil puudus absoluutselt aimdus, kuidas suurt massi kontrollida ja organiseerida, jõuetult vahtisid lihtsalt ja rääkisid oma raadiosaatjatega. Halenaljakas vaatepilt.

Mingi aeg oli vaja koju minna, siis pidime sõitma läbi selle massi. See võttis aega mingi 40 minutit. Igal pool teedel kohtas autosid, mis rõõmsalt signaalitasid jalkarütme.

Muidu on siin maal talv läbi saanud, päeval võib jälle kohata temperatuure üle 30 kraadi ja öösel enam alla 20 ei lähe. Eile näiteks pool kaks öösel sai veel mõnusalt väljas olla.

1 comment:

Jaan said...

Kuidas (kui üldse) kuumal maal TALIolümpiat jälgitakse?

Koolitasime täna mööblitööstust, aga olime hästi efektiivsed ja lõpetasime kella üheteistkümneks kohaliku aja järgi ära - koolituse teine päev, seega sai seda lubada - ning vaatasime kogu seltskonnaga televiisorit. Nuh, säherdust asja, mida täna näidati, võib isegi minusugune telekavahtimise põlgur hea meelega vaadata ;-)