Mõtisklus

Lugesin ühe oma eeskuju, Tom Petersi, blogi ja tal oli tehtud seal ühest raamatust (Marcus Buckingham, "The One Thing You Need to Know" ) kokkuvõte, mida ta hiljuti luges. Seal oli 2 lõiku, mis mu tähelepanu haarasid. Need olid järgmised:

“The one thing you need to know about sustained individual success: Discover what you don’t like doing and stop doing it.”

“Whenever you become aware of some aspect you dislike, do not try to work through it. Do not chalk it up to the realities of life. Do not put up with it. Instead, cut it out of your life as fast as you can. Eradicate it.”

Hakkasin mõtlema selle peale. See on ju absoluutselt õige. Milleks raisata oma aega ja energiat asjadele, mis meile ei meeldi? Otsi keegi, kellele meeldib seda teha. Elu on niigi lühike, tuleb keskenduda asjadele, mis meile rõõmu ja naudingut pakuvad. On ilmselge, et me pole nii efektiivsed, me töö pole nii kvaliteetne ja me pole motiveeritud, kui peame tegema asju, mis meile ei meeldi. Ma ei pea silmas siin pisiasju ja olmevärki (ei meeldi koristada, enam ei korista!), vaid pean silmas eelkõige valikuid elus ja tööd. Leia oma kirg ja suuna kogu oma energia sellega tegelemisele - see on midagi, mida usun hinge põhjani.

Sageli tekib meil arvamus, et see on normaalne ja elu paratamatu osa, et teeme asju, mis meile ei meeldi. Sest elu on juba selline. Me pole oma eluga rahul ja me lepime sellega. Coelho kirjutas oma "Alkeemikus", et kui inimesed saavad täiskasvanuks, siis nad lõpetavad unistustesse uskumise. Nad enam ei usu, et nad suudavad elada sellist elu, nagu tahaksid. Osalt hirmust muutuste ees (sest muutused ON rasked), osalt sotsiaalsest survest.. Nagu mingi ühiskondlik surve oleks sellele, kuidas me peame oma elu elama. Mine kooli, saa haridus, leida hea kindel töökoht, abiellu (seda ehk niipalju mitte), keskendu rahale jms. Ja sinult oodatakse selle tegemist. Kui kaldud kõrvale, siis oled natuke imelik. Vestlesin siin ükspäev ühe iraanlasest neiuga - või noh, noor abielunaine. Rääkis, et tal on hinges tunne, et tahaks veel igast asju teha, aga nagu ei saaks, silmis oli selline kurbus ja igatsus nagu. Samas ütles, et mul on kõik olemas - maja, auto, abikaasa jnejne.. ja kui oli nimekirja üles lugenud, siis mõtles natuke ja ütles, et "järelikult ma olen ikka õnnelik!". Nimekirjas on ju kõik asjad olemas, mille poole üks inimene peab püüdlema - kui paberil on asjad kirjas, siis ju peab õnnelik olema!

Räägin ikka oma sõprade-tuttavatega Eestis ja mujal ning kohtan sarnast mustrit sageli: mitmed tahaksid seigelda, maailma pidi rännata, teha asju, millest on unistanud.. aga ei saa, sest.. Eestis mitmete asjadega end juba sidunud, kindel töö, kallim või laen kaelas ja kõik muud sellised asjad. Inimesed ehitavad endale ise süsteemi, mis ei lase neil teha seda, mida nad tegelikult sisimas tahaksid. Kas see peabki nii olema? Lihtne on alati järele anda ja öelda, et see ongi normaalne, elu käibki nii. Nagu püüaks iseend veenda, et ma ei saa ju midagi teha ja see on okei. Muidu reaalsuse talumine oleks ehk liiga raske.

Mina ei taha seda uskuda ja ei usugi. Alati saab enda elu ise juhtida, minna oma unistuste järgi, küsimus on vaid, kui piisavalt sa seda tahad ja kas sa oled valmis taluma esimeste sammude raskusi? Iseend oma mugavustsoonist välja rebida on alati raske. Kõige raskem asi alustamise juures on alustamine.

Aga kas see on seda väärt? Hugh MacLeod sõnastuses on igal ühel oma Mount Everest, mille otsa ronida. Sa võib-olla ei jõua iial sinna tippu. Aga kui sa ei tee vähemalt ühte tõsist katset sinna ronida, siis aastaid hiljem tunned hinges tühjust. Sinu lapselaps tuleb su juurde ja küsib, et "Vanaisa/ema, mida lahedat sa oma eluga teinud oled?" Mis sa siis vastad? Et käisin tööl ja... vaatasin telekat.. ja siis käisin jälle tööl ja...?

Oletame, et sa ei tee katset sinna ronida. Kas sa suudad sellega leppida? Kas suudad endale öelda, et "ah suva, ma tegelt ei tahtnudki seda?"

Mina arvan, et hinges jääks kripeldama. Ma arvan, et sa tahaks sinna ronida. Küsimus on vaid, et kui palju sa seda tahad?

3 comments:

Sirle said...

Kõik on kinni tahtmises ja unistamises. Kui ikka väga tahad, siis lähed ja teed ja naudid. Inimesed on ise oma mõtetes müürid ja vangla ehitanud, sest nii on lihtne. Paljud tahavad minna ja teha, aga kohe on ka vabandused võtta, et laen ja hea töö jne. Aga kui sa oled hea töö saanud, siis saad ka edaspidi. Igal juhul mina täitsin oma unistuse ja pühin Eestimaa tolmu jalgelt.

Edu sulle Peep seal huvitaval maal.

Kristiina said...

Oi kui nõus Peebuga...

Mai-Liis said...

Wow! Peep goes prophet! Loodame, et mitte profit:P

Aga tegelt tahtsin öelda, et sul on õigus, aga... ei maksa mõista hukka ka neid, kes leiavad, et nad on pigem kodus oma mehe/naise juures, kui et jooksevad mööda ilma ringi. Inimeste prioriteedid ju ajaga muutuvad. AGA, et siis ei tohi nutta ja ulguda, et nii tahaks, aga ei saa. Kui tegemist on teadliku valikuga, siis miks mitte.

Ja üldse, mina usun, et inimene on üks imetabane loom - mitte miski ei ole talle võimatu kui ta seda tõesti tahab... aj kui jääb kätte saamatuks, ju siis ei taha piisavalt...või ollakse liialt kärsitu.

Nii et: Live your dreams or die trying!!!